Liigu sisu juurde
KõikTestid.ee

Psühhodraama: kui eluolukordi mängitakse läbi, mitte ainult ei arutata

Valusast vestlusest isaga võib rääkida tund aega ja jääda turvaliselt sõnade taha. Kuid selle võib ka läbi mängida: seada üles stseeni, panna istuma „isa“ ja öelda talle see, mis jäi ütlemata, seejärel rollid vahetada ja kuulda iseennast tema kõrvadega. Keha, hääl ja tunded ütlevad sellisel hetkel rohkem kui pikad arutelud.

Selle meetodi lõi 1920. aastatel arst Jacob Levy Moreno, grupipsühhoteraapia rajaja. Psühhodraama tugineb tema veendumusele, et inimene paraneb, kui ta saab tagasi oma spontaansuse: võime leida vanas olukorras uus vastus.

Mis on psühhodraama?

Klassikalisel psühhodraamasessioonil on selge struktuur ja rollid: protagonist (grupiliige, kelle teemaga töötatakse), juhendaja (psühhodraamaterapeut, keda nimetatakse lavastajaks), abiminad (grupiliikmed, kes mängivad olulisi inimesi) ja publik. Peamised tehnikad:

  • Rollivahetus: astute teise inimese kohale ja vastate tema vaatenurgast; see on psühhodraama süda, mis treenib oskust näha olukorda teise silmadega
  • Dubleerimine: teine grupiliige seisab teie selja taga ja ütleb valjult välja selle, mis võib-olla jääb ütlemata („aga tegelikult teeb see mulle haiget“), ja teie täpsustate
  • Peegel: stseeni mängivad hetkeks teised ja teie vaatate iseennast kõrvalt
  • Lisareaalsus: mängitakse läbi see, mis elus ei ole võimalik, näiteks vestlus surnud lähedasega või iseendaga lapsepõlves

Kellele see sobib? Mida näitavad uuringud

Psühhodraamat kasutatakse suhteraskuste, ütlemata jäänud tunnete, leina, sotsiaalärevuse ja enesehinnangu teemade puhul, samuti koolitustel ja organisatsioonides. Selle elemendid (rollimängud, tühja tooli tehnika) on ammu kasutusel ka teistes suundades: gestaltteraapiast kuni KKT-käitumisproovideni.

Aus pilt tõenditest: kontrollitud uuringuid on vähe ja need on väikesed, ülevaated (näiteks Kipperi ja Ritchie metaanalüüs, 2003) näitavad positiivset keskmise suurusega mõju, kõige tugevamat just rollivahetuse ja dubleerimise puhul. Seepärast on aus valida psühhodraama kogemusliku teena isiklikuks kasvuks ja suhteteemadeks ning selge diagnoosi korral kombineerida seda paremini uuritud raviga.

Tasub teada: meetod on emotsionaalselt intensiivne. Heas grupis doseeritakse intensiivsust, kedagi ei sunnita protagonistiks ja pärast iga läbimängimist jäetakse aega jagamiseks ja maha rahunemiseks.

Kuidas sessioon käib?

Sessioonil on kolm faasi. Soojendus: grupp soojeneb liikumise, lühikeste harjutuste ja teemade otsimise kaudu ning valitakse protagonist. Tegevus: seatakse üles stseen (toolid ja esemed tähistavad kohta ja inimesi) ning mängitakse rollivahetuste ja dubleerimisega, otsides mitte teatraalsust, vaid tõelist tunnet ja uut vastust. Jagamine: grupiliikmed räägivad, mida stseen nende enda elus puudutas; nõuanded ja hinnangud on keelatud.

Näitlemisoskust pole üldse vaja: stseene mängitakse oma sõnadega ja „halvasti mängida“ on võimatu, sest te mängite oma tõde.

Kui kaua see kestab?

Psühhodraamagrupid on enamasti pikaajalised: kogunetakse kord nädalas 2-3 tunniks poolest aastast mitme aastani, sest igal sessioonil töötatakse sügavuti ühe või kahe protagonistiga ning teised kasvavad vaadates ja jagades. On ka intensiivseid nädalavahetuse seminare üksikute teemade jaoks.

Kuidas valida spetsialisti?

Psühhodraamaterapeudi väljaõpe kestab tavaliselt mitu aastat, seega küsige läbitud psühhodraamakoolituse ja kliinilise hariduse kohta. Enne grupiga liitumist paluge sissejuhatavat vestlust: arutage grupi koosseisu, reegleid ja seda, kui kaua võite esialgu ainult jälgida.

Küsige julgelt ka seda, kas juhendaja käib regulaarselt supervisioonis.

Korduma kippuvad küsimused

Ma ei oska näidelda ja kardan lava. Kas psühhodraama ei ole minu jaoks?

Näitlemisoskust pole vaja: räägite oma sõnadega oma elust ja grupp ei ole hindav publik, vaid kaaslased, kes jagavad pärast stseeni oma sarnaseid kogemusi. Keegi ei sunni teid protagonistiks: võib pikalt osaleda ainult abirollides ja jagamises ning ka see ravib.

Mille poolest erineb psühhodraama draamateraapiast?

Psühhodraama mängib läbi protagonisti tõelisi elustseene ja sellel on Moreno range struktuur. Draamateraapia töötab vabamalt: väljamõeldud tegelaste, muinasjuttude ja improvisatsioonide kaudu, kus isiklikku teemat puudutatakse kaudselt. Psühhodraama on otsesem ja intensiivsem, draamateraapia turvalisem neile, kes soovivad varjuda metafoori taha.

Kas valusate stseenide läbimängimine on turvaline?

Kvalifitseeritud juhendajaga jah: intensiivsust doseeritakse, stseeni saab alati peatada ja pärast tegevust jäetakse aega rahunemiseks. Värske trauma stseene psühhodraamas otse läbi ei mängita: töötatakse ettevaatlikumate, kaitsvate metafooridega varjatud vormide kaudu.

Allikad ja metoodika

Lehe koostas KõikTestid.ee toimetus allpool toodud allikate põhjal. See on hariv teave, mitte ravijuhis. Kuidas me sisu koostame, lugege metoodika lehelt.

  • Kipper D. A., Ritchie T. D. (2003). The effectiveness of psychodramatic techniques: a meta-analysis. Group Dynamics: Theory, Research, and Practice
  • Moreno J. L. (1946). Psychodrama, First Volume. Beacon House

Teised teraapiasuunad

Seisundid, mille korral seda teraapiat kasutatakse

Seotud artiklid