Liigu sisu juurde
KõikTestid.ee

Pikaleveninud lein: kui kaotus ei lase lahti

Lein ei ole haigus: see on armastuse loomulik hind ja sellel ei ole „õiget“ ajakava. Osal inimestel jääb kurbus aga kinni: aasta või rohkem hiljem on kaotusvalu sama terav kui esimesel kuul ja elu ei liigu paigast. RHK-11 klassifikatsioonis nimetatakse sellist seisundit pikaleveninud leina häireks.

Kõige olulisem piir ei ole pisarad ega igatsus (need võivad saata kogu elu), vaid seisakuni jõudmine: kui kaotus jääb aastateks elu ainsaks keskpunktiks ning töö, inimeste ja tuleviku juurde naasta ei õnnestu.

Kuidas pikaleveninud leina ära tunda?

Tunnused, mis kestavad kauem kui aasta pärast kaotust (lastel ja noorukitel kauem kui pool aastat):

  • Pidev, igapäevane igatsus lahkunu järele või pealetükkivad mõtted temast
  • Tunne, et koos temaga suri osa iseendast; segadus oma identiteedis
  • Raskus kaotust uskuda, selle vältimine või vastupidi valu pidev õhutamine
  • Tugev süütunne, viha või kibestumus („oleksin võinud päästa“, „miks just tema?“)
  • Suutmatus ellu naasta: töö, inimesed ja plaanid jäävad „klaasi taha“
  • Välditakse kõike, mis meenutab, või on kõik külmutatud nagu muuseumis

Mille poolest erineb see tavalisest leinast ja depressioonist?

Tavaline lein lainetab ja muudab järk-järgult kuju: valu ei kao, kuid lainete vahele tekib üha rohkem elu. Pikaleveninud lein ei muutu: aeg läheb, kuid sisemine kell seisab kaotuse päeval.

Depressioonist eristab seda sisu: leinas keerleb valu konkreetse inimese ja igatsuse ümber, depressioonis tumeneb aga kõik, sealhulgas enesehinnang. Need võivad esineda ka koos, seepärast vaatab spetsialist hindamisel mõlemat.

Mis aitab?

Hästi uuritud on leinale kohandatud psühhoteraapia: selles lähenetakse järk-järgult kõige valusamatele mälestustele (vältimise asemel), õpitakse elama koos kaotusega, mitte selle vastu, ning taastatakse sidemed eluga, mis on alles jäänud. See ei ole „unustamine“, vaid sideme lahkunuga viimine kujule, mis lubab elada.

Aitavad ka lihtsad asjad: leinarühmad (võimalus rääkida nendega, kes on sama läbi elanud), rituaalid ja mälestuspaigad koos piiridega (külastada, kuid mitte seal elada), une- ja söögirütm, mis leinas sageli esimesena laguneb.

Millal abi otsida?

Kui kaotusest on möödunud aasta, kuid elu ei ole uuesti alanud, või kui tekivad mõtted, et elada ei ole enam mõtet, otsige abi: perearst, psühholoog või kliiniline psühholoog, psühhoterapeut, leinarühmad. Toetavat vestlust pakub emotsionaalse toe ja hingehoiu telefon 116 123 (iga päev kell 10-24, tasuta, ka veebis palunabi.ee), ööpäev läbi vastab Ohvriabi kriisitelefon 116 006. Vahetu ohu korral helistage 112. Abi otsimine ei ole lahkunu reetmine: see on viis kanda mälestust edasi elavana.

Korduma kippuvad küsimused

Kui kaua on leinata „normaalne“?

Ajakava ei ole: kõige teravam periood kestab enamasti kuid ja igatsus võib jääda kogu eluks, ning see ei ole häire. Piiriks ei ole kestus iseenesest, vaid seisak: kui aasta pärast valu ei muutu ega lase elada.

Kas abi otsimine tähendab inimese „unustamist“?

Ei: leinateraapia eesmärk ei ole kustutada, vaid muuta sideme kuju, et mälestus muutuks kantavaks, mitte rõhuvaks. Enamik inimesi tunneb end pärast seda lahkunule lähemal, mitte kaugemal.

Kuidas aidata leinavat lähedast?

Olge kohal ilma kiirustamata („on juba aeg toibuda“ ei aita), nimetage lahkunut nimepidi, pakkuge konkreetset abi ning kutsuge ellu tagasi õrnalt, kuid regulaarselt. Kui aasta pärast näete seisakut, soovitage ettevaatlikult spetsialisti.

Allikad ja metoodika

Lehe koostas KõikTestid.ee toimetus allpool toodud allikate põhjal. See on hariv, mitte diagnostiline teave. Kuidas me sisu koostame, lugege metoodika lehelt.

Teraapiad, mida selle seisundi korral kasutatakse

Seotud häired

Seotud artiklid