Liigu sisu juurde
KõikTestid.ee

Sotsiaalärevushäire: kui suhtlemine muutub hirmuks

Sotsiaalärevushäire (nimetatakse ka sotsiaalfoobiaks) ei ole häbelikkus ega tagasihoidlikkus. See on tugev ja püsiv hirm olukordade ees, kus teised võivad teid jälgida ja hinnata: rääkida grupis, süüa teiste nähes, helistada, olla võõrastele tutvustatud.

Erinevus häbelikkusest on hind: häbelik inimene on ärevil, kuid osaleb, sotsiaalärevusega inimene aga korraldab oma elu nii, et hirmutavaid olukordi vältida. Aja jooksul ahenevad töövõimalused, sõprussuhted ja igapäevaelu.

Kuidas sotsiaalärevushäiret ära tunda?

Kõige sagedasemad tunnused, mis korduvad eri sotsiaalsetes olukordades:

  • Tugev hirm paista naeruväärne, ebakompetentne või „imelik“
  • Keha reaktsioonid: punastamine, higistamine, värisemine, südamekloppimine
  • Olukordade vältimine või nende läbielamine suure kannatusega
  • Pikk muretsemine enne sündmust ja oma käitumise pisiasjalik analüüs pärast seda
  • „Kaitsekäitumine“: vaikimine, silmsideme vältimine, telefoni taha peitumine
  • Raskused tööl või õpingutes mitte võimete, vaid nähtavaks olemise hirmu tõttu

Miks see tekib?

Põhjused on enamasti põimunud: pärilik tundlikkus, kogetud kiusamine või avaliku alandamise juhtumid, lapsepõlves rangelt hindav keskkond. Kõige olulisem häiret alal hoidev mehhanism on enesele suunatud tähelepanu: inimene jälgib nii tähelepanelikult oma häält, nägu ja vigu, et ei märka enam, kui palju leebemalt teised teda tegelikult hindavad. Psühholoogid nimetavad seda prožektoriefektiks.

Vältimine ainult tugevdab hirmu: iga välditud olukord kinnitab ajule, et oht oli päris. Seetõttu möödub häire harva iseenesest, kuid allub hästi ravile.

Kuidas ravitakse?

Kõige tõhusam meetod on kognitiivne käitumisteraapia (KKT) koos järkjärgulise kokkupuutega hirmutavate olukordadega: kergeimast raskeimani, lastes ärevusel loomulikult vaibuda.

Mõõduka ja raske seisundi korral võib psühhiaater määrata ravimeid (kõige sagedamini SSRI-rühmast), mis vähendavad ärevuse tausta ja kergendavad teraapiatööd. Abi saamiseks pöörduge perearsti, psühhiaatri, kliinilise psühholoogi või psühhoterapeudi poole.

Mida saate ise teha?

Uuringutega kinnitatud eneseabisuunad:

  • Lõpetage vältimise laiendamine: esialgu ei pea isegi edasi astuma, piisab sellest, et te ei tõmbu tagasi
  • Koostage hirmutavatest olukordadest „trepp“ kergeimast raskeimani ja liikuge üles üks aste korraga
  • Treenige tähelepanu väljapoole: kuulake vestluse ajal teadlikult inimest, mitte oma sisemist kommentaatorit
  • Loobuge kaitsekäitumisest järk-järgult: see takistab ajul õppimast, et ohtu ei ole
  • Ärge analüüsige sotsiaalset olukorda pärast seda tundide kaupa; kirjutage üles üks asi, mis õnnestus

Korduma kippuvad küsimused

Mille poolest erineb sotsiaalärevus introvertsusest?

Introvert valib vähem suhtlemist, sest nii on tal parem, ega kannata selle all. Sotsiaalärevusega inimene tahab suhelda, kuid väldib seda hirmu tõttu. Eristav küsimus: kas üksiolek on teie valik või hirmu tagajärg?

Kas veebitest saab sotsiaalfoobia kindlaks teha?

Ei. Meie sotsiaalärevuse test näitab sümptomite taset ja aitab otsustada konsultatsiooni üle, kuid diagnoosi paneb psühhiaater või kliiniline psühholoog.

Kas esinemishirm on juba häire?

Mitte tingimata: publiku ees ärevil olemine on normaalne ja esinemishirm võib esineda ka eraldi. Häirele mõeldakse siis, kui hirm hõlmab paljusid sotsiaalseid olukordi ja sunnib elu nende ümber korraldama või neid vältima.

Allikad ja metoodika

Lehe koostas KõikTestid.ee toimetus allpool toodud allikate põhjal. See on hariv, mitte diagnostiline teave. Kuidas me sisu koostame, lugege metoodika lehelt.

Teraapiad, mida selle seisundi korral kasutatakse

Seotud häired

Seotud artiklid