Liigu sisu juurde
KõikTestid.ee
Foobiad ja hirmud

Helistamishirmu test

Helistamishirm (telefonofoobia) on ärevus helistades ja kõnele vastates: kõnet lükatakse päevade kaupa edasi, enne seda harjutatakse teksti ja tundmatu number ekraanil lülitab sisse paanika. Sõnumite ajastul levib see hirm kiiresti, eriti noorte seas: kui kogu suhtluse saab ajada kirjalikult, muutub elav hääl reaalajas võõraks ja seetõttu hirmutavaks olukorraks.

Häda on selles, et kõned ei ole kadunud: registratuurid, tööandjad, asutused ja osa asju aetakse endiselt häälega, nii et hirmul on tegelik hind. 10 küsimust aitavad hinnata selle taset.

Jaga:
10 küsimust ~2 min. Tasuta

Alustage testi

Õigeid ega valesid vastuseid siin ei ole, seega vastake nii, nagu tegelikult on. Tulemust näete kohe.

Teie vastuseid ei saadeta ega salvestata kuskile, kõik toimub ainult teie brauseris.

Mis on telefonofoobia ja miks seda üha rohkem esineb?

Telefonofoobia on sotsiaalärevuse vorm, mis keskendub telefonivestlustele. Kõnel on mitu omadust, mis on ärevusele ideaalne pinnas: kõik toimub reaalajas (sõnumit ei saa toimetada ega pausi teha, et järele mõelda), ilma pildita (vestluskaaslase nägu ei näe, mistõttu aju tõlgendab iga pausi ja tooni negatiivselt) ja kogu tähelepanu on häälel ning seega ka teie eksimustel. Sõnum võimaldab oma kuvandit kontrollida, kõne seda kontrolli ei anna.

Hirmu kasvul on lihtne põhjus: harjutamise kadumine. Põlvkonnal, kes kasvas üles sõnumitega, ei ole elavaid telefonivestlusi peaaegu olnudki, ja iga harv ning võõras olukord tundub närvisüsteemile ohtlik. Küsitlustes tunnistab enamik noori täiskasvanuid, et väldib kõnesid, ja osa tunneb nende pärast tõelist ärevust. See ei ole põlvkonna „rike“, vaid oskuse hääbumine, ja oskusena saab selle treeninguga tagasi.

Nõiaring: mida vähem helistate, seda hirmsam

Helistamishirm kasvab klassikalise vältimisvalemi järgi. Iga välditud kõne (kirjutasite kirja, palusite emal helistada, lükkasite edasi) annab hetkelise kergenduse ja aju salvestab selle kinnitusena: „kõne oli ohtlik, hea, et selle vältisid“. Samal ajal kaob ka harjutamine: mida harvem räägite telefonis, seda võõram on olukord ja seda rohkem ärevust järgmisel korral. Pärast mõneaastast sellist ringi tundub lihtne kõne registratuuri nagu eksam.

Seda ringi on kõige lihtsam ümber pöörata seal, kus see keerleb: väikeste, sagedaste ja madala riskiga kõnedega. Telefonofoobia on üks tänuväärsemaid hirme treenimiseks, sest „trenažööre“ on lõputult ja nende raskust saab täpselt doseerida: salvestise kuulamisest kuni spontaanse vestluseni.

Helistamishirmu redel: treeningplaan

Järkjärgulise kokkupuute näide kergeimast raskeimani (liikuge astme võrra kõrgemale, kui praegune ei tekita enam suurt ärevust):

  • Helistage automaatvastajale: panga või sideettevõtte iseteenindusrobotile, kus ükski inimene ei vasta
  • Helistage poodi või restorani ühe ettevalmistatud küsimusega („mis kellani olete avatud?“): lühike, selge ja anonüümne olukord
  • Tellige teenus telefoni teel (laud, vastuvõtuaeg, kaup), kasutades terve stsenaariumi asemel lühikest 2-3 punktiga plaani
  • Helistage tuttavale inimesele sõnumi asemel: alustage kõige lähedasematest, kus vead ei maksa midagi
  • Vastake tundmatule numbrile (enamasti on need kullerid ja registratuurid, mitte eksamid)
  • Kõrgeim aste: vestlus, kus tuleb läbi rääkida või probleemi lahendada (tellimuse muutmine, kaebus), ettevalmistatud faktidega, kuid ilma sõna-sõnalt stsenaariumita

Praktilised nipid ja millal abi otsida

Mõned reeglid, mis vähendavad ärevust kohe. Plaan stsenaariumi asemel: kirjutage üles 2-3 punkti, mida on vaja teada saada või öelda, kuid mitte kogu teksti, sest stsenaarium variseb kokku esimese ootamatu küsimuse peale ja jätab järele paanika. Pausid on normaalsed: vestluskaaslane peaaegu ei märka teie pause ja „üks hetk, ma täpsustan“ on täiesti tavaline lause. Helistage seistes ja liikudes: kehaline liikumine võtab osa pingest maha ja hääl kõlab kindlamalt. Ja kõige olulisem: planeerige kõned päeva algusesse, sest edasilükatud kõne kasvatab ärevust terve päeva.

Kui kõned on vaid üks paljudest hirmutavatest sotsiaalsetest olukordadest (vestlused võõrastega, tähelepanu, hindamine), on tegelik teema tõenäoliselt laiem sotsiaalärevus ja seda tasub eraldi hinnata. Kui hirm on suunatud avalikule esinemisele üldiselt, vaadake esinemishirmu testi. Kui aga vältimine piirab juba tööd või igapäevaseid toimetusi, lahendavad mõned kognitiiv-käitumisteraapia seansid selle hirmu kiiresti ja usaldusväärselt.

Korduma kippuvad küsimused

Mulle lihtsalt ei meeldi helistada ja eelistan sõnumeid. Kas see on juba foobia?

Ei: sõnumite eelistamine on tavaline tänapäevane valik, mitte häire. Piir on vältimise hind: foobia suund algab sealt, kus edasilükatud kõne rikub asju (saamata jäänud teenus, kasutamata võimalus, kuhjunud probleemid), kus enne kõnet kasvab tõeline ärevus ja kus „helistamisasjad“ tuleb teistele üle anda.

Miks suudan tund aega silmast silma rääkida, aga kõne tekitab paanikat?

Silmast silma vestluses saab aju palju rahustavat infot: näo, naeratuse, kehakeele, konteksti. Telefonis jäävad alles ainult hääl ja pausid, mida ärev aju täidab halvimate tõlgendustega („ta on vihane“, „kõlasin rumalalt“). Lisaks on kõne sagedamini võõrastega ja „ametlik“. See on normaalne seletus, miks mõned suhtlusviisid on kerged ja teised mitte.

Kas saan lihtsalt elada ilma kõnedeta? Peaaegu kõike saab ju kirjalikult.

Tehniliselt peaaegu küll ja just see on lõks: mida täielikumalt kõnedest mööda hiilite, seda rohkem hirm kasvab ja seda kallimaks muutub iga vältimatu kõne (registratuur, tööandja, ootamatu olukord). Kõnesid ei pea armastama hakkama; piisab, kui hoiate oskust sellisel tasemel, et vajalik kõne oleks ebameeldiv, kuid tehtav. Selleks piisab mõnest treeningust kuus.

Kas mu vastuseid salvestatakse?

Ei. Kõik arvutused toimuvad teie brauseris, vastuseid ei saadeta kuhugi ega salvestata.

Allikad ja metoodika

Testi koostas KõikTestid.ee toimetus, tuginedes allpool toodud allikatele. Kuidas me teste koostame ja hindame, lugege metoodika lehelt.

Kas see test oli teile kasulik?