Liigu sisu juurde
KõikTestid.ee
Foobiad ja hirmud

Ebaõnnestumise hirmu test

Ebaõnnestumise hirm (atühifoobia) on üks nähtamatumaid hirme, sest see paistab mõistlikkusena: „veel ei ole õige aeg“, „pean paremini valmistuma“, „see lihtsalt ei huvita mind“. Tegelikult seisab nende lausete taga sageli hirm eksida ja paista luuserina ning see juhib vaikselt otsuseid: proovimata ideed, esitamata kandidatuur, alustamata projekt, võtmata vastutus.

Selle hirmu hinda ei mõõdeta kogetud ebameeldivustega, vaid elamata eluga. 10 küsimust aitavad näha, kui palju kujundavad teie valikuid eesmärgid ja kui palju hirm.

Jaga:
10 küsimust ~2 min. Tasuta

Alustage testi

Õigeid ega valesid vastuseid siin ei ole, seega vastake nii, nagu tegelikult on. Tulemust näete kohe.

Teie vastuseid ei saadeta ega salvestata kuskile, kõik toimub ainult teie brauseris.

Mis on atühifoobia ja kuidas see end maskeerib?

Atühifoobia (kr „atyches“ tähendab õnnetut, ebaõnnestunut) on intensiivne ebaõnnestumise hirm, mis juhib otsuseid. Tervest ettevaatlikkusest erineb see oma objekti poolest: ettevaatlikkus hindab tegelikke riske („kas saan endale lubada selle raha kaotamist?“), ebaõnnestumise hirm aga kardab ebaõnnestumist ennast kui kohtuotsust isikule („kui see ei õnnestu, olen luuser ja kõik näevad seda“). Kõige valusam ei ole viga ise, vaid kujuteldav häbi ja enesehinnangu kokkuvarisemine.

See hirm oskab meisterlikult end maskeerida. Sagedasemad maskid: perfektsionism („mul on lihtsalt kõrged standardid“, kuigi tegelikult ei tundu ükski tulemus näitamiseks piisavalt turvaline), edasilükkamine (kuni ma pole alustanud, ei ole ma ka läbi kukkunud), laiskuse legend („mul lihtsalt ei ole tahtmist“, sest „ma ei pingutanud“ on turvalisem kui „pingutasin ja ei õnnestunud“) ja igavene ettevalmistus (veel üks kursus, veel üks raamat, ainult mitte start). Kui tunnete need mustrid ära, kujundab hirm juba teie elu.

Enesesabotaaž: kuidas hirm end „kindlustab“

Ebaõnnestumise hirmu üks huvitavamaid mehhanisme on enesetakistamine: inimene loob alateadlikult takistuse, et ebaõnnestumist saaks seletada sellega, mitte iseendaga. Õppima hakatakse viimasel ööl (kui ei õnnestu, ei ole süüdi pea, vaid ajapuudus), tööintervjuule minnakse ette valmistamata, projekti tehakse poole jõuga. Takistus kaitseb enesehinnangut, kuid tagab just selle, mida kardetakse: kehvema tulemuse.

Teine sugulasmehhanism on vastutuse hirm (mõnikord nimetatakse seda hüpengüofoobiaks): välditakse mitte ülesandeid endid, vaid olukordi, kus tulemus sõltub teist ja omistatakse teile. Inimene võib meeskonnas „teise numbrina“ suurepäraselt töötada ja keelduda igast rollist, kus tuleb otsustada ja vastutada. Mõlemat mehhanismi ravitakse samamoodi: vähendades ebaõnnestumise „hinda“ peas ja kogudes kogemusi, et viga on sündmus, mitte identiteet.

Mõtteviisi murrang: ebaõnnestumine kui info

Psühholoog Carol Dwecki uuringud eristasid kahte mõtteviisi, mis määravad suhte ebaõnnestumisega. Püsiv mõtteviis peab võimeid antuks: iga tulemus on kohtuotsus („andekas või mitte“), mistõttu ebaõnnestumine ohustab identiteeti ja seda tuleb vältida. Arengule suunatud mõtteviis peab võimeid treenitavaks: tulemus on tagasiside („mida ma veel ei oska“), mistõttu ebaõnnestumine on info, mitte kohtuotsus. Samad sündmused, täiesti erinev hind.

Mõtteviisi ei muuda veenmine, vaid harjutamine ja keelekasutus. Toimivad konkreetsed harjutused: küsida „mida ma õppisin?“ küsimuse „miks ma selline olen?“ asemel; hinnata protsessi, mitte ainult tulemust (kas tegin, mida plaanisin, olenemata lõpptulemusest); koostada „ebaõnnestumiste CV“ (nimekiri katsetest, mis ei õnnestunud, ja sellest, mida igaüks andis), sest see muudab vead kapitaliks. Ja kõige olulisem: doseerige ebaõnnestumisi teadlikult, tehke regulaarselt asju, kus võib väikese hinnaga ebaõnnestuda, et aju kogeks: ebaõnnestumine juhtus, häbi kestis tunni ja maailm jäi oma kohale.

Kust see hirm tuleb ja millal abi otsida?

Ebaõnnestumise hirmu juured on enamasti kasvatatud: lapsepõlv, kus armastus ja tähelepanu sõltusid saavutustest, kus vigade pärast häbistati („kas sul häbi ei ole?“, võrdlemine teistega), või vastupidi, kus laps oli „pere lootus“ ja ebaõnnestumine tähendas kõigi pettumust. Täiskasvanu peas jääb alles võrrand „minu väärtus = minu tulemused“ ja iga katse muutub väärtuse eksamiks. See võrrand ongi töö peamine sihtmärk: kuni see kehtib, ei võta ükski saavutus hirmu ära, sest järgmine ebaõnnestumine „kriipsutab“ jälle kõik maha.

Eneseabiks toimivad hästi eespool kirjeldatud vahendid, sügavamaks tööks aga kognitiiv-käitumisteraapia: see töötab otse katastrofiseerimise ja väärtuse võrrandiga. Tasub vaadata ka naaberteemasid: perfektsionismi testi (kui ükski tulemus ei tundu piisav), petisündroomi testi (kui edu tundub „pettus, mis kohe välja tuleb“), prokrastineerimise testi (kui hirm avaldub edasilükkamises) ja enesehinnangu testi (kui väärtuse võrrand üldse kõigub).

Korduma kippuvad küsimused

Kas ebaõnnestumise hirm ei ole lihtsalt terve ettevaatlikkus?

Ettevaatlikkus hindab konkreetset riski ja lubab tegutseda pärast selle vähendamist; hirm keelab üldse tegutseda. Lihtne test: kas oskate nimetada, mis täpselt ja kui valusalt ebaõnnestumise korral juhtuks? Kui vastus on konkreetne ja talutav, kuid te ikka ei hakka tegutsema, ei otsusta enam mõistus, vaid hirm. Teine tunnus: ettevaatlikkus ei tekita häbitunnet juba ainuüksi veale mõeldes.

Ma ei karda ebaõnnestumist, vaid vastutust. Kas see on sama?

See on lähedane variant: vastutuse hirm (hüpengüofoobia) väldib olukordi, kus tulemus omistatakse teile isiklikult. Tuum on sama, ebaõnnestumine kui väärtuse kohtuotsus, ainult lisandub nähtavus („kõik teavad, et see oli minu otsus“). Töö suund on samuti sama: vähendada vea hinda peas ja võtta järk-järgult üha suuremat, kuid doseeritud vastutust.

Kuidas aidata last, kes kardab eksida?

Kõige olulisem on muuta seda, mida hinnatakse: kiitke pingutust, strateegiat ja julgust proovida, mitte ainult tulemust ja „andekust“. Normaliseerige oma vigu valjusti („eksisin, proovin teisiti“), sest laps õpib sellest, kuidas teie ebaõnnestumisega toime tulete. Ja ärge kunagi püüdke motiveerida häbi või võrdlustega: just need on selle hirmu peamine ehitusmaterjal.

Kas mu vastuseid salvestatakse?

Ei. Kõik arvutused toimuvad teie brauseris, vastuseid ei saadeta kuhugi ega salvestata.

Allikad ja metoodika

Testi koostas KõikTestid.ee toimetus, tuginedes allpool toodud allikatele. Kuidas me teste koostame ja hindame, lugege metoodika lehelt.

Kas see test oli teile kasulik?