Petisündroomi test
Diplomid, ametikoht, kiitus, aga sees vaikne hääl: „Tegelikult ma ei oska nii palju, mul lihtsalt vedas, ja ühel päeval saavad kõik sellest aru.“ Seda läbielamiste mustrit nimetatakse petisündroomiks (ka impostorisündroomiks): inimene ei suuda oma edu omistada oma võimetele ja elab „paljastamise“ hirmus, kuigi objektiivsed faktid räägivad tema kasuks.
Need 15 küsimust on meie oma küsimustik, mitte Clance’i petinähtuse skaala (CIPS): kirjutasime need ise psühholoog Pauline Clance’i esimesena kirjeldatud mustri tunnuste ümber ja tulemus ei ole võrreldav CIPS-i tulemustega. Küsimused vaatlevad edu alahindamist, kiituse tõrjumist, paljastamise hirmu ja ületöötamise tsüklit.
Alustage testi
Õigeid ega valesid vastuseid siin ei ole, seega vastake nii, nagu tegelikult on. Tulemust näete kohe.
Teie vastuseid ei saadeta ega salvestata kuskile, kõik toimub ainult teie brauseris.
Teie varasemad tulemused selles testis
Tulemusi hoitakse ainult teie brauseris ja neid ei saadeta kuhugi. Kui kordate testi iga paari nädala tagant, näete, kuidas olukord muutub.
Mis on petisündroom?
Nähtust kirjeldasid 1978. aastal psühholoogid Pauline Clance ja Suzanne Imes, kes uurisid edukaid naisi, kes olid objektiivsetest saavutustest hoolimata veendunud oma „pettuses“. Hiljem selgus, et muster on universaalne: seda kogevad igast soost, ametist ja tasemest inimesed, üliõpilastest professorite ja juhtideni. Clance’i loodud skaala CIPS (Clance Impostor Phenomenon Scale) on siiani üks enim kasutatud mõõtevahendeid uuringutes.
Täpsem oleks rääkida mitte „sündroomist“ (see ei ole diagnoos ega haigus), vaid läbielamiste mustrist: võimetusest edu omaks võtta. Saavutused on objektiivselt olemas, kuid sisemine raamatupidamine neid arvesse ei võta, sest iga õnnestumine omistatakse juhusele, võlule, teiste vigadele või „kergele ülesandele“.
Peti tsükkel
Clance kirjeldas iseloomulikku ringi, mis sündroomi alal hoiab:
- Uus ülesanne tekitab ärevust: „seekord tuleb kindlasti ilmsiks“
- Reaktsioon: kas liigne valmistumine (töötatakse topelt) või edasilükkamine viimase hetkeni
- Edu: ülesanne õnnestub
- Pisendamine: kui valmistuti üle, siis „õnnestus ainult sellepärast, et nii palju töötasin“; kui lükati edasi, siis „napilt läks läbi, vedas“
- Järeldus: edu jääb arvestamata, „peti“ tunne püsib ja ühtlasi kasvab järgmise korra ärevus
Miks kogevad sündroomi just pädevad inimesed?
Selles on iroonia: mida sügavamalt valdkonda tunnete, seda selgemalt näete, kui palju te veel ei tea, algaja aga oma lünki lihtsalt ei näe. See on üks põhjus, miks eksperdid hindavad end sageli tagasihoidlikumalt kui algajad.
Oma osa on keskkonnal: sündroom aktiveerub seal, kus inimene tunneb end „mitte omal kohal“, näiteks perekonnas esimesena kõrghariduse saanuna, uustulnukana vanade olijate seas või vähemuse esindajana kollektiivis. Kaasa aitab ka sotsiaalmeedia, kus kõik näitavad ainult edu fassaadi: võrdleme oma telgitaguseid teiste lavaga.
Kuidas sellega tegeletakse?
Kõige tõhusamad võtted toovad raamatupidamise tagasi faktide juurde: saavutuste päevik (faktid valiva mälu vastu), sündroomist valjult rääkimine (salastatus on selle hapnik), kiituse vastuvõtmise harjutamine ja topeltstandardi test („Kas omistaksin sõbra edu samuti õnnele?“). Uutes valdkondades aitab ka õppija vaatenurk: te ei ole „petis, kes ei oska“, vaid „inimene, kes õpib“, ja teine kirjeldus on täpsem ning toimivam.
Kui sündroom on tugev, tasub töötada psühholoogiga: enamasti leidub selle all perfektsionismi („täiuslik või pettus“) ja tingimusliku enesehinnangu („olen väärt nii palju, kui saavutan“) kihte, ja kognitiiv-käitumisteraapia töötab mõlemaga. Võrdluseks tulevad kasuks perfektsionismi ja enesehinnangu test.
Korduma kippuvad küsimused
Kas petisündroom on haigus?
Ei, see ei ole diagnoos, vaid levinud läbielamiste muster. Tugevat ja pikaajalist sündroomi seostatakse aga ärevuse, läbipõlemise ja depressiooniga, seega kui see kahjustab tõsiselt teie elu, tasub pöörduda psühholoogi poole.
Mille poolest erineb see tavalisest tagasihoidlikkusest või enesekriitikast?
Tagasihoidlikkus on suhtlusstiil: inimene teab sisimas oma väärtust, ta lihtsalt ei afišeeri seda. Petisündroom on sisemise raamatupidamise viga: inimene ei usu siiralt oma saavutusi ja kardab paljastamist. Tervislik enesekriitika hindab konkreetseid töid, sündroom pisendab inimest ennast.
Aga kui ma tõesti ei ole piisavalt pädev?
Pädevuse lüngad on normaalsed, need on kõigil ja neid parandatakse õppimisega. Eristav küsimus: kas teie kahtlused on faktidega proportsioonis? Kui objektiivsed näitajad (tulemused, tagasiside, ametikoht) ütlevad üht ja tunne teist, on see sündroomi, mitte pädevuse probleem.
Kas sündroom möödub kogemusega?
Mitte tingimata: ilma teadliku tööta oskab see kasvada koos karjääriga, sest mida kõrgem ametikoht, seda suurem tundub „paljastamise“ risk. Aitab mitte kogemus ise, vaid selle arvesse võtmine: saavutuste kirjapanek, avatud vestlused ja kiituse vastuvõtmine.
Kas minu vastuseid salvestatakse?
Ei. Kõik arvutused tehakse teie brauseris ning vastuseid ei saadeta ega salvestata kuhugi.
Allikad ja metoodika
Testi koostas KõikTestid.ee toimetus, tuginedes allpool toodud allikatele. Kuidas me teste koostame ja hindame, lugege metoodika lehelt.
- Clance P. R., Imes S. A. (1978). The imposter phenomenon in high achieving women. Psychotherapy: Theory, Research & Practice.
- Clance P. R. (1985). The Impostor Phenomenon: Overcoming the Fear That Haunts Your Success. Peachtree.
- Bravata D. M. jt (2020). Prevalence, predictors, and treatment of impostor syndrome: A systematic review. Journal of General Internal Medicine.
Aitäh! Teie arvamus aitab meil saiti paremaks teha.