Punastamishirmu test
Punastamishirm (erütrofoobia) on kõigist sotsiaalsetest hirmudest kõige nõiduslikum ring: inimene kardab punastada, see hirm käivitab ärevuse, ärevus laiendab näo veresooni ja punetus tuleb just seetõttu, et seda kardeti. Mida rohkem püüate mitte punastada, seda kindlamini punastate, ja iga selline episood tugevdab hirmu.
Hirmu taga on tavaliselt veendumus, et punetus reedab nõrkuse ning et kõik näevad ja hindavad seda. 10 küsimust aitavad hinnata, kui palju erütrofoobia teie suhtlemist juhib.
Alustage testi
Õigeid ega valesid vastuseid siin ei ole, seega vastake nii, nagu tegelikult on. Tulemust näete kohe.
Teie vastuseid ei saadeta ega salvestata kuskile, kõik toimub ainult teie brauseris.
Teie varasemad tulemused selles testis
Tulemusi hoitakse ainult teie brauseris ja neid ei saadeta kuhugi. Kui kordate testi iga paari nädala tagant, näete, kuidas olukord muutub.
Mis on erütrofoobia ja kuidas selle ring töötab?
Erütrofoobia (kreeka keeles „erythros“ tähendab punast) on hirm teiste ees punastada. Punastamine ise on normaalne ja terve füsioloogia: sotsiaalsetes olukordades laiendab adrenaliin näo veresooni ja see on evolutsiooni poolt sisse kirjutatud (teadlased arvavad, et punetus toimib siiruse signaalina: seda ei saa teeselda). Probleem ei ole punetus, vaid sõda sellega: punastamishirm ise käivitab just selle füsioloogia, mida kardetakse.
Ring käib nii: tähelepanu suunatakse oma näole („kas see juba kuumeneb?“), selline enda jälgimine tekitab ärevust, ärevus vallandab adrenaliini, adrenaliin punetuse, punetus paanika („kõik näevad!“) ja paanika veel rohkem punetust. Lõpuks lülituvad sisse vältimine ja varjamine, mis rahustavad hetkeks, kuid pikas plaanis kasvatavad hirmu, sest inimene ei koge kunagi kõige olulisemat tõendit: et punetusega saab hakkama ja maailm sellest kokku ei kuku.
Kaks fakti, mis muudavad mängu
Esimene fakt: teised näevad palju vähem, kui te tunnete. Uuringud näitavad järjekindlalt, et inimesed hindavad oma punetuse tugevust üle: sisemine kuumatunne on tugev, väline punetus aga sageli vaevu märgatav või kestab sekundeid. Seda lõhet nimetatakse prožektoriefektiks: meile tundub, et seisame laval prožektorivalguses, kuigi publik vaatab oma telefone. Teine fakt: punetus ei kahjusta teie mainet nii, nagu arvate. Katsetes ei peeta punastavaid inimesi nõrgaks, vaid siiramaks ja sümpaatsemaks: punetust loetakse aususe, mitte süü märgiks.
Need faktid on olulised, sest erütrofoobia püsib kahel veendumusel („kõik näevad“ ja „see on minu mainele katastroof“) ning mõlemad on uuringute põhjal ekslikud. Kognitiivne teraapia tegeleb nendega otse: käitumiskatsete kaudu (meelega punastada ja jälgida tegelikke, mitte kujuteldavaid tagajärgi) kontrollivad inimesed ise, et katastroofi ei tule.
Mis päriselt aitab?
Kõige tõhusamad, uuringutega kinnitatud suunad:
- Tähelepanu treening: õppida hoidma tähelepanu vestlusel ja vestluskaaslasel, mitte oma näol; see on nn ülesandele keskendumise treening (TCT), mis on loodud spetsiaalselt erütrofoobia jaoks ja annab häid tulemusi
- Paradoksaalne strateegia: lõpetada punetusega võitlemine ja lasta sel olla („hästi, ma punastan, jätkan mõtet“); ilma paanikakütuseta taandub punetus mõnekümne sekundiga
- Avatuse kaart: kerge nimetamine („nii, ja nüüd ma punastan“) koos naeratusega võtab maha kogu varjamise pinge; kuulajad võtavad selle peaaegu alati soojalt vastu
- Varjamise võtete vähendamine: meik, kaelused ja vari rahustavad hetkeks, kuid hoiavad alles veendumust, et punetus on häbi, mida peab varjama
- Kokkupuude: minna teadlikult olukordadesse, kus võib punastada, alustades kergematest; iga katastroofita üle elatud punetus on üks telliskivi paranemise suunas
Erütrofoobia, sotsiaalärevus ja radikaalsed lahendused
Erütrofoobia on enamasti sotsiaalärevuse osa või selle kontsentreeritud vorm: kardetakse mitte punetust ennast, vaid negatiivset hinnangut, mida see väidetavalt kaasa toob. Seepärast ravitakse seda ka sotsiaalärevuse vahenditega, kognitiiv-käitumisteraapiaga, millel on selle hirmu puhul ühed parimad tulemused. Kui punetus on vaid üks paljudest hirmutavatest sotsiaalsetest olukordadest, tasub hinnata tervikut; kui hirm on kitsas ja sihib ainult punetust, aitavad spetsiaalsed tehnikad (TCT, käitumiskatsed).
Eraldi sõna radikaalsetest abinõudest. Internetis viib erütrofoobia sageli sümpatektoomiani (ETS), operatsioonini, mis katkestab punetust juhtivad närvid. Oluline on teada: see on pöördumatu protseduur sagedaste ja tõsiste kõrvalmõjudega (kompensatoorne higistamine teistes kehapiirkondades vaevab suurt osa opereeritutest), seepärast peavad rahvusvahelised juhised seda viimaseks abinõuks pärast ammendatud psühhoteraapiat, mitte esimeseks lahenduseks. Peaaegu alati on õigem järjekord: kõigepealt teraapia, mis tegeleb hirmuga, sest probleem on hirm, mitte veresooned. Kui punetuse tõttu kannatab tugevalt enesehinnang, vaadake ka enesehinnangu testi.
Korduma kippuvad küsimused
Kas punastamist saab tahtejõuga kontrollida?
Otse mitte ja just kontrollimiskatsed seda õhutavad: punetus on veresoonte automaatne reaktsioon, millele käsklused ei mõju. Kontrollida saab seda, mis punetust toidab: tähelepanu (suunata tagasi vestlusele, mitte näole), tõlgendust („siiruse märk“, mitte „häbi“) ja paanikat (lasta punetusel olla). Paradoksaalsel kombel möödub punetus kõige kiiremini siis, kui sellel lastakse olla.
Punastan kõige peale: kiituse, tähelepanu, isegi ilma põhjuseta. Kas mul on erütrofoobia?
Sage punastamine iseenesest on vaid füsioloogiline omadus (tundlikum veresoonte reaktsioon, sagedasem heledanahalistel), mitte foobia. Erütrofoobia algab siis, kui te punetuse pärast kannatate: jälgite seda pidevalt, kardate, varjate ja väldite selle tõttu olukordi. Test mõõdab just seda osa. Palju punastav inimene ilma hirmuta elab rahulikumalt kui harva punastav inimene foobiaga.
Kas punastamise vastu on ravimeid?
Mõnel juhul määravad arstid kehalise reaktsiooni leevendamiseks ravimeid (näiteks beetablokaatoreid olukorrapõhise ärevuse korral), kuid see on sümptomaatiline vahend, mitte lahendus: hirm jääb alles. Pikaajalisi tulemusi annab töö hirmu endaga, eelkõige kognitiiv-käitumisteraapia. Arutage mis tahes ravimeid ainult arstiga ja suhtuge radikaalsetesse protseduuridesse äärmise ettevaatusega.
Kas mu vastuseid salvestatakse?
Ei. Kõik arvutused toimuvad teie brauseris, vastuseid ei saadeta kuhugi ega salvestata.
Allikad ja metoodika
Testi koostas KõikTestid.ee toimetus, tuginedes allpool toodud allikatele. Kuidas me teste koostame ja hindame, lugege metoodika lehelt.
- Bögels S. M. (2006). Task concentration training versus applied relaxation for social phobic patients with fear of blushing. Behaviour Research and Therapy, 44(8).
- Dijk C., de Jong P. J., Peters M. L. (2009). The remedial value of blushing in the context of transgressions and mishaps. Emotion, 9(2).
- American Psychiatric Association (2013). Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders, 5th ed. Specific Phobia.
- Öst L.-G. (1989). One-session treatment for specific phobias. Behaviour Research and Therapy.
- NHS. Phobias: overview, symptoms and treatment.
Aitäh! Teie arvamus aitab meil saiti paremaks teha.