Liigu sisu juurde
KõikTestid.ee
Foobiad ja hirmud

Koolihirmu test

Koolihirm (mõnikord nimetatakse seda skolionofoobiaks, kliinilises keeles koolist keeldumiseks) on midagi enamat kui vastumeelsus hommikul tõusta: see on päris ärevus, mis avaldub hommikuste kõhu- ja peavaludena, pisaratena pühapäeva õhtul ja aina sagedamate puudutud päevadena. Kõige olulisem on teada: koolihirm ei ole peaaegu kunagi „kooli kohta üldiselt“, selle taga on alati konkreetne põhjus, kiusamine, konflikt, lahusoleku ärevus, eksami- või sotsiaalne hirm, ja selle põhjuse saab üles leida.

Testi võib täita õpilane ise (teismeline) või vanem koos noorema lapsega, vastates lapse vaatenurgast. 10 küsimust aitavad hinnata hirmu taset; põhjuste kaart ootab tulemuse all.

Jaga:
10 küsimust ~2 min. Tasuta

Alustage testi

Õigeid ega valesid vastuseid siin ei ole, seega vastake nii, nagu tegelikult on. Tulemust näete kohe.

Teie vastuseid ei saadeta ega salvestata kuskile, kõik toimub ainult teie brauseris.

Koolihirm või „laiskus“: kuidas neid eristada?

Täiskasvanute jaoks on kõige olulisem eristada ärevusest tingitud koolist eemalehoidmist lõbu pärast koolist poppi tegemisest. Erinevused on selged: ärevusest tingitud vältimine avaldub kehaliste sümptomitena (hommikused kõhu- ja peavalud, mis nädalavahetusel kaovad), koju jäänud laps ei lähe lõbutsema, vaid peidab end ja tunneb end halvasti, vanemad teavad puudumisest ning laps ise tahaks sageli minna, kuid ei suuda. Poppi tegemine on hirmuta: päev veedetakse lõbusalt, varjatakse end vanemate, mitte kooli eest, ja hommikusi sümptomeid ei ole.

Koolihirm on sage (erinevate hinnangute järgi kogeb olulist koolist keeldumist 1-5 protsenti õpilastest, leebemaid vorme tunduvalt rohkem) ega ole laiskus ega iseloomuviga. See on signaal, et koolis või lapse sees on midagi, mida ta ei suuda taluda, ja sellel millelgi on nimi.

Neli kõige sagedasemat koolihirmu põhjust

Koolihirm on sümptom; põhjused on peaaegu alati sellest loendist:

  • Kiusamine: kõige sagedasem ja tõsisem põhjus; laps ei räägi sellest sageli häbi või hirmu tõttu, seepärast küsige konkreetselt ja rahulikult, mitte „kas kõik on hästi?“
  • Sotsiaalärevus: hirm vastata, olla tähelepanu keskpunktis, süüa teiste ees, kehalise kasvatuse jaoks riideid vahetada; selline laps on koolis justkui lõputul laval
  • Lahusoleku ärevus (kõige sagedamini algklassides): hirm mitte kooli, vaid vanematest lahusolemise ees; ägeneb sageli pärast haigust, kaotust või muutusi perekonnas
  • Õpiraskused ja eksamihirm: pidevad ebaõnnestumised tundides (mõnikord märkamata jäänud düsleksia või tähelepanuraskuste tõttu) muudavad kooli igapäevaseks alanduseks

Mida vanemad saavad teha: kaks äärmust ja õige tee

Armastavad vanemad teevad kahte viga. Esimene: jõuga survestamine („lähed ja kõik, ära mõtle“), põhjust eirates; see õpetab lapsele, et tema signaale ei kuulda, ja lõpeb sageli täieliku endassetõmbumisega. Teine, vastupidine: lubada koju jääda piiramatult; see on kaastundest arusaadav, kuid toimib nagu kõigi foobiate puhul: iga puudutud päev vähendab ärevust hetkeks ja kasvatab seda pikas plaanis, sest tagasi minna on aina raskem ja koju jäämine muutub harjumuseks.

Õige tee jääb keskele: põhjuse otsimine pluss kiire, kuid järkjärguline tagasipöördumine. Kõigepealt rahulik vestlus ilma süüdistusteta (mis on koolis kõige raskem? millal see algas? mis peaks muutuma, et oleks kergem?), siis ühendus kooliga (klassijuhataja, koolipsühholoog: koolist keeldumine on neile hästi tuttav teema) ja kui paus on juba veninud, korraldatakse tagasipöördumine astmeliselt: alguses lühemad päevad või lemmiktunnid, järk-järgult täiskoormus. Pikk ootamine, „kuni ta ise tahab“, ei toimi peaaegu kunagi; toimib põhjuse kõrvaldamine ja õrn, kuid järjekindel koolis käimine.

Millal on vaja spetsialisti ja kust abi otsida?

Spetsialisti poole tasub pöörduda, kui vältimine kestab kauem kui paar nädalat, kehalised sümptomid on tugevad (arst peaks välistama kehalised põhjused), on kiusamise märke (siis on vaja kaasata ka kooli juhtkond, sest kiusamise peatamine on kooli kohustus) või kui hirmuga kaasnevad laiemad märgid: masendunud meeleolu, endassetõmbumine, jutt mõttetusest. Kust abi saada: koolipsühholoog (kõige kiirem tee, laps võib pöörduda ka ise), perearst, kes aitab hinnata kehalisi sümptomeid ja suunata edasi, ning lastepsühhiaater või kliiniline psühholoog. Kriisihetkel aitab lapsi Lasteabi telefon 116 111 (ööpäev läbi, tasuta, anonüümne), vanemaid emotsionaalse toe ja hingehoiu telefon 116 123 (iga päev kell 10-24).

Edasiseks hindamiseks sobivad täpsemad testid: lapse ärevuse test (täidab vanem, hõlmab ka lahusoleku ärevust), eksamihirmu test (kui hirm keerleb arvestuste ümber), sotsiaalärevuse test (teismelisele, kui kõige hirmsam on olla nähtav) ja noorte enesetunde test (kui kahtlustate, et koolist keeldumine on laiema emotsionaalse augu osa). Ja lõpetuseks: kui koolihirmu põhjus leitakse, saab enamik lapsi sellest edukalt üle ja mida varem alustada, seda lühem on tee.

Korduma kippuvad küsimused

Laps ütleb „ei tea“, kui küsin, mida ta koolis kardab. Mida teha?

„Ei tea“ tähendab enamasti „ei oska nimetada“ või „kardan öelda“, mitte „põhjust pole“. Aitavad konkreetsed, kitsad küsimused rahulikus keskkonnas: milline nädalapäev on kõige raskem? milline tund? kus koolis on kõige ebameeldivam (klass, koridor, söökla, riidehoid)? kas on inimesi, keda väldid? Joonistamine või päeva „hindamine“ ütleb väiksemate laste puhul rohkem kui otsene küsimus. Ja jälgige hetke: lapsed avanevad mitte ülekuulamisel, vaid teel kuhugi, mängides, enne magamaminekut.

Kas lubada lapsel nädal aega „koolist puhata“?

Ettevaatlikult: üks päev hingetõmbamiseks koos selge plaaniga võib aidata, kuid nädal või rohkem ilma plaanita teeb peaaegu alati asja hullemaks, sest vältimine kasvatab hirmu ja tagasiminek pärast pikka pausi tundub nagu hüpe kuristikku. Kui paus on vajalik (näiteks ägeda kiusamisolukorra tõttu), peab see käima koos põhjuse lahendamise ja kokkulepitud tagasipöördumise ajakavaga, kõige parem koos koolipsühholoogiga.

Ma ei ole enam 10-aastane, olen teismeline ja tunnen seda hirmu ise. Mida mina teha saan?

Kõigepealt tea: see ei ole nõrkus ja sa ei ole sellega üksi. Proovi endale vastata, mis on koolis kõige raskem (inimesed? vastamine? mingi kindel olukord?), sest sellest sõltub lahendus. Siis räägi ühele täiskasvanule, keda usaldad, või mine ise koolipsühholoogi juurde, ilma vanemateta, see on lubatud. Kui näost näkku rääkida on liiga raske, aitab Lasteabi telefon 116 111 (ööpäev läbi, tasuta ja anonüümselt) sul esimese sammu paika panna.

Kas mu vastuseid salvestatakse?

Ei. Kõik arvutused toimuvad teie brauseris, vastuseid ei saadeta kuhugi ega salvestata.

Allikad ja metoodika

Testi koostas KõikTestid.ee toimetus, tuginedes allpool toodud allikatele. Kuidas me teste koostame ja hindame, lugege metoodika lehelt.

Kas see test oli teile kasulik?