Noorte enesetunde test
Teismeeas on meeleolukõikumised normaalsed: aju kujuneb ümber, hormoonid möllavad ja elu esitab väljakutseid igast küljest. Kuid on piir, mille taga „tavaline teismeiga“ lõpeb: kui halb enesetunne kestab nädalaid ning võtab ära energia, rõõmu sõpradest ja jaksu koolis, ei ole see enam iseloom ega laiskus, vaid seisund, mille puhul on abi olemas. See test aitab seda piiri näha.
Test on mõeldud 12-17-aastastele noortele ja koosneb 12 küsimusest. Need toetuvad noorte depressiooni sõeluuringu küsimustiku PHQ-A teemadele ning neid on täiendatud küsimustega kooli, sõprade ja kehavalude kohta, seega ei ole see PHQ-A ise ja tulemust ei saa võrrelda selle punktidega. Vasta ise viimase 2 nädala kohta, ausalt, mitte nii, „nagu peaks olema“. Vanematele: kui näitate testi oma lapsele, laske tal ise vastata ja arutage tulemust ilma moraalilugemiseta.
Alustage testi
Õigeid ega valesid vastuseid siin ei ole, seega vastake nii, nagu tegelikult on. Tulemust näete kohe.
Teie vastuseid ei saadeta ega salvestata kuskile, kõik toimub ainult teie brauseris.
Teie varasemad tulemused selles testis
Tulemusi hoitakse ainult teie brauseris ja neid ei saadeta kuhugi. Kui kordate testi iga paari nädala tagant, näete, kuidas olukord muutub.
Tavaline teismeiga või depressioon: kus on piir?
Teismeea meeleolukõikumised ja depressioon erinevad kolme asja poolest. Kestus: tavalised kõikumised tulevad ja lähevad tundide või päevadega, depressioon aga kestab vähemalt 2 nädalat peaaegu vahetpidamata. Sügavus: meeleolu kõikudes rõõmustavad head asjad endiselt, depressiooni korral aga lülitub välja rõõmu mehhanism ise ja isegi lemmikasjad muutuvad halliks. Mõju: tavaline teismeiga ei sega pikemas plaanis sõprussuhteid, und ega kooli, depressioon aga võtab tasapisi ära kõik kolm.
Veel üks oluline erinevus täiskasvanutest: noorte depressioon ei paista sageli kurbusena, vaid ärrituvusena. Pidevalt vihane, kõigega rahulolematu, „talumatu“ teismeline võib tegelikult olla masendunud teismeline. Kui vanemad näevad ainult konflikte, tasub vaadata sügavamale: „iseloomu“ taga peitub sageli kannatus, mida laps ei oska nimetada.
Märguanded, mida ei tasu eirata
Märgid, et enesetunne on ületanud tavalise teismeea piirid (oluline ei ole üks märk, vaid nende kombinatsioon ja kestus):
- Pikaleveninud halb tuju või ärrituvus: 2 nädalat või kauem, peaaegu iga päev
- Huvide kadumine: hobid ja sõbrad jäetakse maha, kõik on „igav“
- Une ja söögiisu muutused: unetus või 12-tunnine uni, söömise kõikumised
- Langevad hinded ja kadunud motivatsioon: mitte laiskus, vaid „ma ei näe enam mõtet“
- Eemaldumine: oma tuppa sulgumine, sõpruskonnast kadumine
- Kehalised kaebused: sagedased pea- või kõhuvalud ilma meditsiinilise põhjuseta
- Jutt mõttetusest, enesevigastamisest, „parem, kui mind poleks“: alati tõsine märguanne, mis vajab täiskasvanute tähelepanu samal päeval
Noorele: mida teha, kui tundsid end ära?
Esimene ja kõige raskem samm on kellelegi rääkida. Mitte sellepärast, et rääkimine võluväel terveks teeks, vaid sellepärast, et august, kus sa oled, on ilma teise inimese abita peaaegu võimatu välja ronida, sest depressioon toimib just nii: see valetab, et oled üksi, et kedagi ei huvita ja et nii jääbki alatiseks. Kõik kolm väidet on sümptomid, mitte faktid. Vali täiskasvanu, keda kõige rohkem usaldad: isa, ema, klassijuhataja, treener, sõbra ema. Kui suusõnal on liiga raske, kirjuta sõnum või näita selle testi tulemust.
Kui tundub, et ei ole kellelegi rääkida, siis just selleks on olemas Lasteabi 116 111: sinna saab helistada ööpäev läbi, tasuta ja anonüümselt ning seal kuulatakse ilma moraalilugemiseta ja aidatakse järgmist sammu välja mõelda. Lisaks saab helistada numbril 116 123 (iga päev kell 10-24) või kirjutada veebivestlusesse lehel palunabi.ee. Koolis saad pöörduda kooli psühholoogi poole. Ja kui su mõtted keerlevad enesevigastamise ümber, ei ole see „draama“, vaid seisund, millest tuleb täiskasvanule rääkida veel täna.
Vanematele: kuidas aidata ja kuhu pöörduda?
Kõige tähtsam reegel: kuulake enne, kui lahendate. Laused „võta end kokku“, „meie sinu vanuses“, „sul pole millestki puudu“ on hästi tuntud viisid uks kinni lüüa: pärast neid laps lõpetab rääkimise, kuid mitte kannatamise. Toimivad vastupidised asjad: küsimused ilma rünnakuta („näen, et sul on raske, räägi mulle“), usk sellesse, mida laps ütleb (isegi kui põhjused tunduvad väikesed), ja selge sõnum, et otsite abi koos. Kui laps vihjab enesevigastamisele või elutahte puudumisele, küsige otse ja rahulikult: uuringute järgi ei suurenda avatud küsimus riski, vaid vähendab seda.
Abi saamiseks pöörduge perearsti poole, kes oskab suunata edasi, otse lastepsühhiaatri või lastega töötava psühholoogi juurde; kiire esimene kontakt võib olla ka kooli psühholoog. Noorte depressioon ja ärevus alluvad ravile hästi, enamasti vestlusteraapiale; ravimeid kaalutakse ainult raskematel juhtudel ja ainult arsti otsusel. Oluline on ka teie enda rahu: lapse haigus ehmatab, seega hoolitsege ka enda toe eest. Seotud testid: lapse ärevuse test (noorematele, täidavad vanemad) ja noorte isiksusetest (enese tundmaõppimiseks, mitte tervise hindamiseks).
Korduma kippuvad küsimused
Ma ei ole 12-17-aastane (olen noorem või täiskasvanu). Kas test sobib?
Test on kohandatud teismeeale: kool, vanemad, sõpruskond. Täiskasvanutele sobib paremini tavaline depressiooni test (PHQ-9) ja alla 12-aastastele lastele on mõeldud lapse ärevuse test ja lapse käitumise test, mida täidavad vanemad: väikeste laste enesetunnet hindavad täiskasvanud usaldusväärsemalt.
Kardan vanematele rääkida. Mida teha?
See on väga sage hirm ja sellest möödapääsemiseks on mitu teed: räägi mõnele teisele täiskasvanule (klassijuhatajale, kooli psühholoogile, tädile), kirjuta vanematele vestluse asemel sõnum, näita selle testi tulemust või helista Lasteabi numbril 116 111 ja mõtle koos nõustajaga välja, kuidas rääkida. Enamik vanemaid reageerib teada saades paremini, kui lapsed ootavad: ehmatuse ja murega, mitte vihaga.
Kas vanemad võivad selle testi lapse eest täita?
Parem mitte: test küsib sisemiste läbielamiste kohta, mida kõrvalt ei näe, ja vanemate oletused lähevad sageli mööda. Õigem on pakkuda noorele, et ta vastaks ise, ja kui ta on nõus, arutada tulemust koos. Kui laps keeldub, aga mure on suur, rääkige spetsialistiga ise: lapse käitumise muutuste kirjeldusest piisab esmaseks hindamiseks sageli.
Mille poolest erineb kooli psühholoog „päris“ psühholoogist?
Kooli psühholoog on päris psühholoog, ta lihtsalt töötab koolis: tema juurde saab minna kiiresti, tasuta ja enamasti ilma vanemateta. Ta saab ära kuulata, olukorda hinnata ja vajaduse korral edasi suunata (näiteks perearsti või lastepsühhiaatri juurde). Keerulisemate seisundite raviks on eriarstid, kuid esimene vestlus koolis on suurepärane algus.
Kas minu vastuseid salvestatakse? Kas vanemad või kool näevad neid?
Ei. Kõik arvutused toimuvad sinu brauseris: vastuseid ei saadeta kuhugi, ei salvestata ja keegi ei näe neid. Tulemust näeb ainult see, kellele sa selle ise näitad.
Allikad ja metoodika
Testi koostas KõikTestid.ee toimetus, tuginedes allpool toodud allikatele. Kuidas me teste koostame ja hindame, lugege metoodika lehelt.
- Johnson J. G. jt (2002). The Patient Health Questionnaire for Adolescents (PHQ-A): validation of an instrument for the assessment of mental disorders among adolescent primary care patients. Journal of Adolescent Health, 30(3).
- Thapar A., Collishaw S., Pine D. S., Thapar A. K. (2012). Depression in adolescence. The Lancet, 379(9820).
- Dazzi T. jt (2014). Does asking about suicide and related behaviours induce suicidal ideation? What is the evidence? Psychological Medicine, 44(16).
Aitäh! Teie arvamus aitab meil saiti paremaks teha.