Liigu sisu juurde
KõikTestid.ee

Selektiivne mutism: laps, kes räägib ainult kodus

RHK-10: F94

Selektiivne mutism on ärevushäire, mille puhul laps, kes räägib kodus lähedastega vabalt, ei räägi teatud olukordades (lasteaias, koolis, võõrastega) järjekindlalt kuu aega või kauem. Kõige olulisem sõna on siin „ei suuda“, mitte „ei taha“: kõne lukustab ärevus, umbes nii, nagu lavahirm pigistab täiskasvanul kõri kinni.

Kõige sagedasem viga on pidada seda jonnakuseks või ebaviisakuseks ja last survestada („ütle tere!“). Surve suurendab ärevust ja koos sellega süveneb ka vaikus.

Kuidas selektiivset mutismi ära tunda?

Iseloomulik pilt, mis ilmneb enamasti lasteaiaga alustamisel:

  • Kodus on laps jutukas, teatud kohtades aga vaikib järjekindlalt kuu aega või kauem
  • Vaikimine ei sõltu tujust, vaid olukordadest ja inimestest
  • Laps suhtleb žestide, ühele inimesele sosistamise või kirjutamise teel
  • Keha reedab ärevuse: kange poos, maha suunatud pilk, „tardunud“ nägu
  • See ei ole keeleoskuse puudumine: kõne areng vastab east (kuigi kõneraskused võivad kaasneda)

Mida mitte teha (kuigi väga tahaks)?

Strateegiad, mis tunduvad loogilised, kuid süvendavad probleemi:

  • Survestamine, häbistamine või rääkimise eest preemia lubamine: suurendab pinget ja ärevust
  • Lapse eest alati ja igal pool rääkimine: aitab hetkeks, kuid kinnistab vaikimist
  • Lapse kuuldes teistele ütlemine „ta ei räägi“: sellest saab lapse identiteet
  • Ootamine, „kuni see üle kasvab“: ilma abita kipub mutism kinnistuma ja varajane abi on kõige tõhusam

Mis toimib?

Ravi alus on järkjärguline rääkimise julgustamine väikeste, ärevuse suurusele vastavate sammudega: sõnadeta mängust häälitsuste ja usaldusväärsele inimesele sosistamise kaudu sõnadeni üha laiemas ringis. Töö käib meeskonnana: vanemad, pedagoogid ja psühholoog lepivad kokku ühtses survevabas taktikas (näiteks esitavad küsimusi, millele saab vastata tegevusega, ega ütle kunagi „räägi valjemini“).

Kuhu pöörduda: lasteaia või kooli psühholoogi või eripedagoogi poole, hindamiseks ja raviplaani koostamiseks aga perearsti, lastepsühhiaatri või kliinilise psühholoogi poole.

Sõnum vanematele

Selektiivne mutism ei ole teie kasvatusviga ega lapse iseloomuviga: see on ravitav ärevushäire, millega kaasneb sageli lapse üldine suur tundlikkus ja mille puhul esineb perekonnas sageli ka sotsiaalset ärevust. Teie roll ei ole sundida rääkima, vaid vähendada survet: võtta soojalt vastu iga suhtlusviis ja tähistada väikesi samme, mis kõrvalt tunduvad naeruväärselt väikesed, lapse jaoks on aga kangelaslikud.

Korduma kippuvad küsimused

Mille poolest erineb selektiivne mutism häbelikkusest?

Ulatuse ja püsivuse poolest: häbelik laps harjub ja hakkab rääkima tunni või päeva jooksul, mutismi korral püsib vaikus kindlates olukordades aga kuid, hoolimata harjumisajast. Häbelikkus ei takista toimetulekut, mutism takistab.

Kas see on seotud autismiga?

Need on erinevad asjad: mutismi korral on suhtlusoskused kodus täisväärtuslikud ja vaikimine sõltub olukorrast. Autismispektri jooned on nähtavad kõigis keskkondades. Mõnikord esinevad need koos, seepärast teeb hindamise spetsialist.

Kas selektiivset mutismi esineb ka täiskasvanutel?

Esineb, enamasti lapsepõlvest jätkuvana või tugeva sotsiaalärevuse osana. Ravi loogika on sama: järkjärgulised sammud ja töö ärevusega, sageli koos sotsiaalärevuse teraapiaga.

Allikad ja metoodika

Lehe koostas KõikTestid.ee toimetus allpool toodud allikate põhjal. See on hariv, mitte diagnostiline teave. Kuidas me sisu koostame, lugege metoodika lehelt.

Teraapiad, mida selle seisundi korral kasutatakse

Seotud häired

Seotud artiklid