Kell kolm öösel seisab uksel väike inimene: „voodi all on keegi.“ Tuttav? Laste hirmud on arengu üks normaalsemaid osi: need on peaaegu kõigil lastel ja enamik neist möödub iseenesest. Kuid on üks oluline üksikasi: see, kuidas vanemad hirmule reageerivad, otsustab, kas hirm möödub kiiresti, venib pikale või muutub täiskasvanu foobiaks. Enamik täiskasvanute foobiatest saab alguse lapsepõlves.
Hirmude kalender: mis on millal normaalne
Hirmud muutuvad koos aju ja kujutlusvõime arenguga ning igas eas on normaalsed eri hirmud:
- Imikud (kuni 1 aasta): valjud helid, võõrad inimesed, emast eraldumine. See on puhtalt bioloogiline kaitse.
- 1-3 aastat: eraldumine (lasteaiaga harjumise pisarad kuuluvad siia), tolmuimeja, vanni äravool, suured loomad.
- 3-6 aastat, kujutlusvõime kuldaeg: pimedus, koletised, kummitused, olendid voodi all. Laps oskab juba ette kujutada, kuid ei oska veel eristada kujuteldavat tegelikust, seepärast on koletis tema jaoks päriselt olemas ja selle üle naermine on julm.
- 6-10 aastat: realistlikud hirmud, näiteks äike ja torm, koerad, vargad, haigused, surm (esimesed tõsised küsimused „kas sa sured?“), õnnetused uudistest.
- Teismeiga: sotsiaalsed hirmud, näiteks tõrjumine, alandamine, „kuidas ma välja näen“, aga ka mured keha ja tuleviku pärast.
Hirm muutub probleemiks mitte sisu, vaid ulatuse tõttu: kui see ei taandu kuude jooksul, piirab elu (ei käi enam sõprade juures, sest seal on koer, ei maga terve öö) või ei vasta east (kümneaastane kolmeaastase koletisehirmuga).
Kuldne valem: tunnusta tunnet, ära võimenda ohtu
Kõik toimivad strateegiad mahuvad ühte lausesse: tunnet tunnustame, ohtu mitte. Kahjustavad kaks äärmust:
- Pisendamine: „ei ole midagi karta“, „ära ole argpüks“, „nii suur ja kardad“. Laps ei kuule sõnumit „turvaline“, vaid „minu tunded on valed ja häbiväärsed“ ning järgmine kord kardab ta üksi ja vaikselt. Hirm ei kao kuhugi, kaob ainult teie ligipääs sellele.
- Üle pingutamine: pikad lohutused, dramaatiline kallistamine („mu vaeseke!“), iga õhtu voodi alla vaatamine, pärast iga ehmatust vanemate juures magamine ja kõigi hirmutavate olukordade elust kõrvaldamine. Sõnum, mille laps saab, on: „hirm oli põhjendatud, isegi ema muutus murelikuks“. Nii kirjutatakse vältimine pere poliitikaks, aga vältimine on ainus asi, mis hirme elus hoiab.
Kesktee kõlab umbes nii: „Ma näen, et sul on tõesti hirmus (tunne tunnustatud). Ma kontrollisin, tuba on turvaline, ja ma tean, et sa saad sellega hakkama (oht ei ole võimendatud, usaldus on edasi antud).“ Rahulik, igapäevane vanema toon mõjub siin tugevamalt kui mis tahes sõnad, sest lapsed loevad hirmu taset mitte argumentidest, vaid teie näost ja häälest.
Julgusredel: kuidas hirmudest tegelikult üle saadakse
Laste hirme ravitakse samamoodi nagu täiskasvanute foobiaid, see tähendab järkjärgulise lähenemisega (vt meie artiklit kokkupuuteteraapia kohta), ainult mängulisemalt. Põhimõte on selline: hirm jagatakse väikesteks pulkadeks kergeimast raskeimani ja iga pulka korratakse nii mitu korda, kuni see muutub igavaks.
Näide pimedusehirmu kohta: mängud hämaras toas taskulambiga, siis õhtusöök küünlavalgel, siis 10 sekundit pimedas toas, ema ukse taga (loeme valjusti!), siis minut üksi öölambiga, siis magamine öölambiga, siis magamine paokil uksega ja lõpuks tavaline magamine oma voodis. Iga pulka tähistatakse kui võitu („sa pidasid vastu! ise!“) ja ühtegi ei suruta peale jõuga.
Näide koerahirmu kohta: raamatud ja multikad koertest, siis koerte vaatamine aknast või pargis eemalt, siis rahulikule rihmastatud koerale 10 meetri kaugusele lähenemine, siis 3 meetri kaugusele, siis vana flegmaatilise koera silitamine, kui omanik teda hoiab, ja lõpuks tutvumine sõprade koeraga. (Samal ajal õpitakse ohutu käitumise reegleid: võõrale koerale ilma omaniku loata mitte läheneda, mitte joosta, mitte karjuda.)
Abilisi on teel mitu. Rollimängud: mõmmi kardab pimedust, las laps julgustab teda, sest teist õpetades õpib ta ise. Hirmu joonistamine: joonistatud koletis on juba kontrolli all olev koletis ja talle võib juurde joonistada naljaka mütsi. Julgusrituaalid: veepudelist tehtud koletisesprei on platseebo, kuid toimiv, sest annab lapsele tagasi kontrollitunde. Kasutage seda siiski ajutise vahendina koos redeliga, mitte selle asemel. Ja lood hirmust ülesaamisest, sealhulgas teie enda lapsepõlvehirmudest ja sellest, kuidas need lõppesid.
Mida aga teha ei tohi? Ärge visake last sügavasse vette („viskame vette, küll õpib“), sest nii tekivad foobiad, mitte julgus. Ärge valetage („süst ei tee üldse haiget“), sest pärast sellist valet ei usu ta järgmine kord ka tõde. Parem on öelda: „natuke näpistab, aga lühidalt, loeme kolmeni.“
Kui hirm on seotud tegeliku sündmusega
Pärast ehmatust (koer ründas, juhtus õnnetus, laps ehmus tormis murdunud puu pärast) on hirm mõnda aega normaalne ja terve. Aidake lapsel lugu jutustada sõnade või joonistuse abil nii mitu korda, kui ta vajab, sest jutustamine „arhiveerib“ mälestuse. Pöörduge seotud olukordade juurde tagasi õrnalt ja järk-järgult (pärast koeraintsidenti mitte „aasta aega ühtegi koera“, vaid redel uuesti, ohutust kaugusest alates). Kui ühe või kahe kuu pärast hirm ei taandu, vaid kasvab, lisanduvad õudusunenäod, võpatamine ja endassetõmbumine, tasub pöörduda lastepsühholoogi poole.
Millal pöörduda spetsialisti poole
Pöörduge, kui hirm piirab pere elu (marsruudid, keeldumised, rituaalid), kui laps kaotab selle tõttu süstemaatiliselt une, kui hirmuga kaasnevad kehalised sümptomid (iga päev kõhuvalu enne lasteaeda või kooli), kui see tekkis pärast traumat ega möödu või kui hirme on nii palju ja need on nii tugevad, et laps elab pidevas pinges. Lastepsühholoogid töötavad hirmudega mängu kaudu ja tulemused tulevad enamasti kiiresti, sest laste aju õpib ümber kergemini kui täiskasvanute oma. Esimese sammuna võib nõu küsida ka perearstilt.
Peredes, kus hirm on justkui „päritud“ (kardab ema, kardab ka laps), tasub teada: lapsed ei õpi hirme enamasti sündmustest, vaid kopeerivad neid vanemate reaktsioonidest. Kui hüppate ise ämbliku nähes toolile või kahvatute iga äikese eel, on esimene samm lapse suunas teie enda redel. Meie foobiatestid (näiteks pimeduse, koerte ja äikese hirmu testid) aitavad end hinnata ja laps saab kõige väärtuslikuma õppetunni: elava näite, et hirmudest saab üle.
See artikkel on hariva eesmärgiga ega asenda spetsialisti konsultatsiooni.
Allikad: Muris P. (2007). Normal and Abnormal Fear and Anxiety in Children and Adolescents. Elsevier; Ollendick T. H., Öst L.-G. jt (2009). One-session treatment of specific phobias in youth: A randomized clinical trial in the United States and Sweden. Journal of Consulting and Clinical Psychology; Askew C., Field A. P. (2008). The vicarious learning pathway to fear 40 years on. Clinical Psychology Review.