Peaaegu iga lapsevanem mõtleb mingil hetkel: kas minu laps areneb nii, nagu peaks? Mõni laps hakkab rääkima vara, teine hiljem; üks on rahulik, teine liigub vahetpidamata. Suurem osa neist erinevustest kuulub arengu normaalse mitmekesisuse juurde ega ole probleem. Vahel jääb aga närima tunne, et miski jääb maha või toimub teisiti, ja siis on loomulik küsida, kas tasub abi otsida. See tekst selgitab, millal on arengu hindamine mõttekas, kuidas see käib ja kelle poole pöörduda.
Kõige olulisem kohe alguses: arengu hindamine ei ole lapsele „sildi külge panemine“. See on viis mõista, kuidas laps õpib, suhtleb ja maailmaga toime tuleb, kus ta vajab rohkem abi ja kus on tema tugevused. Mida varem sellest aru saadakse, seda tõhusam on abi, sest varases lapsepõlves on aju kõige paindlikum.
Millal tasub pöörduda
Ühte täpset hetke ei ole, kuid on märke, mille puhul tasub spetsialistiga nõu pidada. Üldreegel: parem kontrollida varakult ja rahuneda kui oodata ja kaotada kallist aega.
Tähelepanu tasub pöörata, kui laps:
- Jääb kõne arengus selgelt maha (näiteks ei ütle kaheaastaselt lihtsaid sõnu või ei ühenda neid kolmeaastaselt lauseteks).
- Tunneb vähe huvi suhtlemise vastu teiste inimeste või lastega, väldib silmsidet, ei jaga tähelepanu.
- Kaotab juba omandatud oskusi (oli õppinud sõnu või oskusi ja need on kadunud). See vajab alati kiiret tähelepanu.
- On selgeid käitumis- või tunderaskusi, mis ei ole eakohased ja segavad igapäevast tegevust lasteaias või kodus.
- Tal on raske tähelepanu ja liikuvust juhtida nii, et see erineb tugevalt eakaaslastest ja segab õppimist.
- On selgeid raskusi liigutuste või enda eest hoolitsemisega (kohmakus, raske õppida igapäevaseid toiminguid).
Kui laps läheneb kooliikka ja tekib kahtlusi valmisoleku suhtes, võib vestluseks lähtepunkti anda koolivalmiduse test. Kui muret teevad suhtlemise ja arengu iseärasused, annab esialgse pildi autismi test lastele, tähelepanu ja liikuvuse puhul aga ADHD test lastele. Oluline: ükski test ei pane diagnoosi, need aitavad vaid otsustada, kas pöörduda edasi.
Kelle poole pöörduda
Esimene samm on tavaliselt jutuajamine perearsti või pereõega, kes jälgib lapse arengut ja oskab soovitada, kuhu edasi minna. Väärtuslikku teavet annavad ka lasteaia või kooli tugispetsialistid: logopeed, eripedagoog ja psühholoog näevad last igapäevases keskkonnas ning saavad tema arengut hinnata mitmest küljest.
Meditsiinilisi arenguprobleeme (näiteks kahtlust autismile või muule arenguhäirele) hindavad arstid: lastepsühhiaater ja lasteneuroloog, vajadusel koos kliinilise psühholoogiga. Sageli täiendavad hariduslik ja meditsiiniline tee teineteist: üks hindab õpivajadusi, teine meditsiinilist poolt.
Kuidas hindamine käib ja milliseid meetodeid kasutatakse
Arengu hindamine ei ole üks test, vaid mitmest kohtumisest koosnev protsess. Tavaliselt kuulub sellesse vestlus vanematega lapse arenguloo üle, lapse jälgimine, mängulised ja ülesandepõhised tegevused ning standarditud meetodid. Lapsele tundub see enamasti mängu või põnevate ülesannetena koos spetsialistiga, mitte „eksamina“.
Maailmas kasutatakse olenevalt lapse vanusest ja küsimusest mitmeid hindamismeetodeid. Mõned sagedamini kuuldud:
- DISC (inglise keeles Diagnostic Inventory for Screening Children). Varase arengu sõeluuringu meetod, millega hinnatakse, kas lapse areng vastab vanusele mitmes valdkonnas: jäme- ja peenmotoorika, kõne mõistmine ja väljendamine, mõtlemine, iseseisvus ja sotsiaalsed oskused. See aitab varakult märgata, millises valdkonnas vajab laps rohkem abi, ning seda kasutatakse sageli esimese sammuna enne põhjalikumat hindamist.
- Strebeleva meetod. Varases ja koolieelses eas laste tunnetusliku arengu hindamise meetod, mida kasutatakse peamiselt Ida-Euroopa riikides. Mänguliste ülesannete kaudu aitab see hinnata, kuidas laps tajub, mõtleb ja lahendab eakohaseid ülesandeid.
- PEP-R (psühhoedukatsiooniline profiil). Meetod, mille eesmärk on hinnata arengu iseärasustega, eriti autismispektri laste oskusi ja koostada nende tugevuste ja raskuste põhjal individuaalne õppekava.
- NEPSY-II. Neuropsühholoogiliste hindamismeetodite kogum, millega saab hinnata eraldi tunnetusvaldkondi: tähelepanu, mälu, kõnet, liigutuste planeerimist, ruumitaju. See aitab mõista mitte ainult seda, kas raskus on olemas, vaid ka seda, kus täpselt see peitub.
Vanematele ei ole oluline teada konkreetsete meetodite nimesid, vaid põhimõtet: hea hindamine vaatab last mitmest küljest ega otsi ainult nõrkusi, vaid ka tugevusi, millele saab toetuda.
Mida tulemustega teha
Hindamise lõpus saavad vanemad spetsialistide kokkuvõtte ja, mis kõige olulisem, soovitused: mida ja kuidas teha lapse toetamiseks lasteaias, koolis ja kodus. Need võivad olla logopeedi tunnid, eripedagoogi abi, kohandatud õppekava, teatud kohandused keskkonnas ja suhtlemises või pöördumine edasise arstiabi saamiseks.
Tasub meeles pidada mõnda asja. Esiteks ei ole kokkuvõte kohtuotsus: areng on protsess ja varajane abi muudab sageli lapse teed märkimisväärselt. Teiseks võib hoiak „ootame, äkki läheb iseenesest üle“, kuigi see tuleb heast tahtest, vahel kaotada aega, mis on varases lapsepõlves eriti kallis. Kolmandaks ei ole lapse hindamisele viimine süü märk, vaid hooliva lapsevanema samm.
Kui lapse arengu osas närivad kahtlused, on enamasti parim lahendus mitte jääda muretsema üksi ega tormata internetidiagnooside juurde, vaid pidada nõu spetsialistiga. Isegi kui selgub, et kõik on suurepärane, on rahu seda sammu väärt.
See artikkel on hariva eesmärgiga ega asenda spetsialisti konsultatsiooni.
Allikad: Amdur J. R., Mainland M. K., Parker K. C. H. Diagnostic Inventory for Screening Children (DISC); Schopler E. jt Psychoeducational Profile (PEP-R); Korkman M., Kirk U., Kemp S. NEPSY-II; Strebeleva E. A. (toim). Varase ja koolieelse ea laste arengu psühholoogilis-pedagoogiline diagnostika (vene keeles).