Pimedusehirmu test
Pimedusehirmu (niktofoobiat) peetakse „lapsikuks“, kuid tegelikult elab sellega päris palju täiskasvanuid, ainult harva keegi seda tunnistab. Evolutsiooniliselt on see täiesti loogiline: pimedas kaotab inimene oma peamise meele, nägemise, ja aju ohusüsteem täidab lünga kujutluspiltidega.
Test aitab hinnata, kas teie suhe pimedusega on kerge ebamugavus või foobia, mis rikub und ja piirab elu.
Alustage testi
Õigeid ega valesid vastuseid siin ei ole, seega vastake nii, nagu tegelikult on. Tulemust näete kohe.
Teie vastuseid ei saadeta ega salvestata kuskile, kõik toimub ainult teie brauseris.
Teie varasemad tulemused selles testis
Tulemusi hoitakse ainult teie brauseris ja neid ei saadeta kuhugi. Kui kordate testi iga paari nädala tagant, näete, kuidas olukord muutub.
Mis on niktofoobia ja miks me pimedust kardame?
Niktofoobia (kreeka „nyx“ tähendab ööd) on intensiivne pimedusehirm. Täpsemalt ei karda inimene mitte pimedust ennast, vaid seda, mida see võib varjata: pimedas ei saa aju nägemisinfot ja sisse lülitub režiim „parem üle reageerida kui märkamata jätta“, kus iga heli muutub kahtlaseks ja kujutlusvõime täidab tühjuse ohtudega.
Evolutsiooniliselt on see vana ja kasulik programm: meie esivanemate jaoks oli öö tõepoolest ööpäeva kõige ohtlikum aeg. Lastel on pimedusehirm normaalne arenguosa (tipp 4-8 aasta vanuses), millest tavaliselt välja kasvatakse. Foobiast räägitakse siis, kui hirm püsib või naaseb täiskasvanueas ja hakkab käitumist juhtima.
Pimedusehirm ja uni
Täiskasvanute niktofoobia lööb enamasti sinna, kus see kõige rohkem valu teeb, ehk une pihta. Uuringud näitavad nõiaringi: ärevus pimedas ei lase lõdvestuda ja uinuda, unepuudus tõstab üldist ärevustaset ja kõrgenenud ärevus tugevdab pimedusehirmu. Tulega magamine varjab probleemi, kuid sellel on hind: valgus pärsib melatoniini ja halvendab une kvaliteeti.
Kui tunnete selle nõiaringi ära, tasub teha ka unetuse test: mõnikord tuleb peamiselt tegeleda mitte pimeduse, vaid une ja üldise ärevusega, ning siis vaibub pimedusehirm iseenesest.
Kuidas pimedusehirmust üle saada?
Nagu teisi foobiaid, ravib ka seda järkjärguline kokkupuude, ainult et seda on mugav teha kodus: alustage hämaras toas viibimisest, seejärel istuge lühidalt täielikus pimeduses (ilma magama jääda püüdmata) ja pikendage aega järk-järgult. Une jaoks vähendage valgust etappide kaupa: ere lamp, hämar lamp, valgus koridoris, üldse ilma. Jääge igasse etappi, kuni ärevus vaibub.
Samal ajal tegelege kujutlusvõimega: ärevust ei tekita pimedus, vaid mõtted pimedas. Aitavad „mõtte tabamine“ (mis täpselt minu arvates varitseb? kui tõenäoline see on?) ja tähelepanu ankrud: aeglane väljahingamine, kehaaistingud, helide nimetamine („see on külmkapp, see on radiaator“). Kui hirm on tugev ja rikub elu, aitab kokkupuuteteraapiat kasutav psühholoog kiiresti: niktofoobiat ravitakse väga edukalt.
Korduma kippuvad küsimused
Kas täiskasvanuna on normaalne pimedust karta?
See on sagedasem, kui arvatakse: uuringutes tunnistab märkimisväärne osa täiskasvanutest ärevust pimedas, sellest lihtsalt ei räägita. Häbeneda pole midagi: see on evolutsiooniline programm, mitte ebaküpsus. Tegeleda tasub sellega siis, kui hirm rikub und või piirab elu.
Mu laps kardab pimedust. Millal on see normaalne ja millal probleem?
Umbes 8-9 aasta vanuseni on pimedusehirm normaalne arenguosa. Aitavad öölamp (see ei ole hellitamine), rahulik õhtune rituaal ja „julgustreeningud“ mängu vormis. Last ei tohi kasvatuse eesmärgil hirmutada. Kui hirm on tugev, paanikaga või ei möödu vanemaks saades, tasub nõu pidada lastepsühholoogiga.
Kas tulega magamine kahjustab?
Jah, vähehaaval: isegi nõrk valgus öösel pärsib melatoniini ja vähendab une sügavust. Seetõttu tasub lambiga mitte lihtsalt „leppida“, vaid vähendada selle vajadust järk-järgult kokkupuute sammudega, ja siis muutub uni sügavamaks ning hirm nõrgemaks.
Kas mu vastuseid salvestatakse?
Ei. Kõik arvutused toimuvad teie brauseris, vastuseid ei saadeta kuhugi ega salvestata.
Allikad ja metoodika
Testi koostas KõikTestid.ee toimetus, tuginedes allpool toodud allikatele. Kuidas me teste koostame ja hindame, lugege metoodika lehelt.
- American Psychiatric Association (2013). Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders, 5th ed. Specific Phobia.
- Öst L.-G. (1989). One-session treatment for specific phobias. Behaviour Research and Therapy.
- NHS. Phobias: overview, symptoms and treatment.
Aitäh! Teie arvamus aitab meil saiti paremaks teha.