Kui psühholoogias tuleks valida üks meetod, mille tõhusus on kõige kindlamalt tõestatud, oleks kokkupuuteteraapia (ka eksponeerimisteraapia) esimeste kandidaatide hulgas. See ravib spetsiifilisi foobiaid, sotsiaalärevust, paanikahäiret, OKH-d ja PTSH-d ning teeb seda kiiremini, kui enamik arvab. Samas on see meetod, mida inimesed kõige rohkem edasi lükkavad, sest selle olemus kõlab hirmutavalt: minna hirmule vastu.
Põhiidee: hirm õpib ja õpib ümber
Foobia on õpitud seos. Aju ohukeskus (mandelkeha) on kunagi salvestanud „koer on oht“ või „lift on lõks“ ja annab nüüd automaatselt häiret. Ratsionaalsed argumendid sellesse salvestisse ei jõua, sest seda hoitakse ajus mujal kui seal, kus loetakse fakte.
Ainus viis seda salvestist muuta on uus kogemus: sattuda hirmu objekti lähedusse, lasta ärevusel tõusta ja kogeda omal nahal, et katastroofi ei juhtu ja ärevus vaibub iseenesest. Kui sellist kogemust korratakse piisavalt palju kordi, loob aju uue, tugevama salvestise: „see on ebameeldiv, aga ohutu“. Tänapäeva teadus nimetab seda protsessi pärssivaks õppimiseks: vana hirm ei kustu, aga selle peale kirjutatakse uus rahu.
Siin peitub ka vastus, miks foobiad iseenesest üle ei lähe. Vältimine ei lase ümberõppimisel toimuda. Iga kord, kui põgenete, saab aju vastupidise õppetunni: „pääsesime napilt“. Kokkupuude on lihtsalt selle ringi teadlik katkestamine ohututes, kontrollitud annustes.
Kuidas see praktikas välja näeb: hirmuredel
Kokkupuude ei ole tantsimine tiigriga ega kartva inimese basseini viskamine. See on järkjärguline, vabatahtlik ja ette planeeritud programm. Klassikaline näide ämblikufoobia puhul:
- Vaadata joonistatud ämbliku pilti (ärevus umbes 3 punkti 10-st).
- Vaadata ämblike fotosid, seejärel videoid (4 punkti 10-st).
- Olla toas, kus teises nurgas istub purgis ämblik (5 punkti 10-st).
- Minna purgile meetri kaugusele (6 punkti 10-st).
- Seista purgi kõrval ja vaadata (7 punkti 10-st).
- Puudutada purki (8 punkti 10-st).
- Lasta ämblikul roomata enda kõrval või üle kinda (9 punkti 10-st).
Reeglid on igal astmel samad: jääda olukorda, kuni ärevus tõuseb ja seejärel märgatavalt vaibub (enamasti 10 kuni 30 minutit), mitte võidelda ärevusega ega end sellest kõrvale juhtida, korrata astet, kuni see muutub igavaks, ja alles siis minna kõrgemale. Hirmuredeli saab ehitada iga foobia jaoks: kõrgusekartuse puhul üha kõrgemad rõdud, lennuhirmu puhul lennujaam, siis simulaatorid, siis lühike lend, sotsiaalärevuse puhul küsimus müüjale, siis vestlus kolleegiga, siis sõnavõtt koosolekul.
Miks see toimib, kui „lihtsalt läheduses olemine“ ei toiminud?
Paljud foobiaga inimesed ütlevad: „ma ju puutun oma hirmuga pidevalt kokku ja midagi ei muutu“. Erinevus peitub kolmes üksikasjas:
- Ilma põgenemiseta keset lainet. Igapäevaelus taandutakse hirmuga kokku puutudes selle tipul ja aju paneb kirja „pääsesin“. Teraapiline kokkupuude jätkub, kuni laine ise vaibub, sest just vaibumine ongi õppetund.
- Ilma turvakarkudeta. Lennata ainult rahustitega, rääkida ainult paberilehest kinni hoides, minna koerast mööda ainult saatjaga: karkud aitavad üle elada, aga võtavad au endale, nii et aju ei saagi teada, et ka ilma nendeta oli ohutu. Teraapias võetakse karkud järk-järgult ära.
- Süstemaatiliselt, mitte juhuslikult. Üks julge hetk aastas ei muuda midagi, sest ümberõppimiseks on vaja kordusi järjest, tõusvas järjekorras ja kinnistamisega.
Mida kokkupuude ei nõua
Tasub hajutada hirmud meetodi enda ees. Kokkupuudet ei tehta kunagi sunniviisiliselt: iga sammu valite ise ja terapeut aitab ainult redelit koostada ning toetab. See ei alga kõige raskemast, vastupidi, esimesed astmed valitakse teadlikult jõukohased. Ja selle eesmärk ei ole üldse mitte enam karta, vaid tuua tagasi vabadus, et otsuseid teeksite jälle teie, mitte teie mandelkeha.
Tänapäevased vormid on ka paindlikumad, kui arvatakse. On kujutluses kokkupuude (traumade ja hirmude puhul, mida ei saa päriselus taasluua), kehaaistingutega kokkupuude (paanikahäire puhul, kui kehalisi aistinguid nagu peapööritus või kiire pulss tekitatakse ohutult), virtuaalreaalsuse kokkupuude (lendamise ja kõrguse puhul, VR-prillidega terapeudi kabinetis) ja eriline pingutustehnika vere- ja nõelafoobia korral (et te ei minestaks).
Kõige sagedasemad vead iseseisval kokkupuutel
Kergete foobiate puhul saab kokkupuudet teha ka iseseisvalt, aga tasub teada, kus komistatakse:
- Liiga suur esimene samm. Kui ärevus astmel ületab umbes 7 punkti 10-st, jagatakse see väiksemateks. Kangelaslikkus kahjustab siin, sest pärast paanikaepisoodi kaob motivatsioon kuudeks.
- Taandumine tipu ajal. Parem väiksem aste lõpuni kui suur aste poolenisti.
- Harvad harjutuskorrad. Kord kuus annab peaaegu nulli. Ümberõppimiseks on vaja 3 kuni 5 korda nädalas, kasvõi 15 minutit korraga.
- Varjatud vältimine. Keha on kohal, aga tähelepanu on põgenenud (telefon, mõtted mujal): aju ei õpi kogemusest, milles ta ei osale.
- Peatumine pärast esimest edu. Läbitud astet tuleb korrata mitu korda erinevates tingimustes, muidu jääb uus salvestis hapraks.
Millest alustada?
Kõigepealt hinnake oma hirmu ulatust. Foobiatestide kategooriast leiate testi peaaegu iga sagedase hirmu kohta ja tulemus pakub esimesi samme. Kerget, elu eriti mitte piiravat hirmu võite proovida ise vähendada ülal kirjeldatud reeglite järgi. Kui foobia on tugev, vana või seotud traumaga, on parim investeering kognitiiv-käitumisterapeut: temaga on kokkupuude nii ohutum kui ka mitu korda kiirem. Spetsiifilise foobia korral piisab mõnikord ühest kuni viiest seansist, mis on üks lühemaid ravikuure kogu psühhoteraapias.
Hirm taandub mitte siis, kui seda enam ei ole, vaid siis, kui see lakkab teie eest otsustamast. Kokkupuude on otseseim teadaolev tee selle punktini.
See artikkel on hariva eesmärgiga ega asenda psühholoogi konsultatsiooni.
Allikad: Craske M. G. jt (2014). Maximizing exposure therapy: An inhibitory learning approach. Behaviour Research and Therapy; Öst L.-G. (1989). One-session treatment for specific phobias. Behaviour Research and Therapy; Foa E. B., McLean C. P. (2016). The efficacy of exposure therapy for anxiety-related disorders. Annual Review of Clinical Psychology.