Kõrgusehirmu test
Kõrgusehirm (akrofoobia) on üks levinumaid foobiaid maailmas: selle kergemaid või raskemaid vorme esineb umbes igal viiendal inimesel. Teatav ettevaatlikkus kõrgel on terve evolutsiooniline kaitse, foobia algab aga sealt, kus hirm muutub ebaproportsionaalseks ja hakkab elu piirama.
10 küsimust aitavad hinnata, kummal pool skaalat te asute: kas loomuliku ettevaatlikkuse või akrofoobia tunnuste poolel. Tulemuse ja soovitused saate kohe.
Alustage testi
Õigeid ega valesid vastuseid siin ei ole, seega vastake nii, nagu tegelikult on. Tulemust näete kohe.
Teie vastuseid ei saadeta ega salvestata kuskile, kõik toimub ainult teie brauseris.
Teie varasemad tulemused selles testis
Tulemusi hoitakse ainult teie brauseris ja neid ei saadeta kuhugi. Kui kordate testi iga paari nädala tagant, näete, kuidas olukord muutub.
Mis on akrofoobia?
Akrofoobia (kreeka „akron“ tähendab tippu) on intensiivne ja ebaproportsionaalne kõrgusehirm, mis püsib ka siis, kui inimene teab, et olukord on ohutu. Tavalisest ettevaatlikkusest eristavad seda kolm asja: reaktsiooni tugevus (paanika, mitte valvsus), vältimine (elu planeeritakse hirmu ümber) ja kannatus (inimene ise tunneb, et hirm piirab teda).
See on üks „loomulikumaid“ foobiaid: kalduvus kõrgust karta on evolutsiooni käigus sisse kodeeritud, sest juba imikud, kes veel kõndida ei oska, väldivad nähtavat kuristikku. Foobia areneb siis, kui see kaasasündinud kaitse kogemuste või temperamendi tõttu liiga tugevaks „keeratakse“.
Kõrgusehirm või pearinglus?
Osa inimesi, kes arvavad end kõrgust kartvat, kogevad tegelikult nägemisega seotud pearinglust kõrgel: kui lähimad pidepunktid on kaugel, saab tasakaalusüsteem vähem infot ja keha hakkab kõikuma. See tunne hirmutab ja hirm võimendub.
Vahe on praktikas oluline: kui peamine tunne on pearinglus ja ebakindlus (mitte paanika), aitavad lihtsad nipid. Vaadake alla vaatamise asemel horisonti, hoidke kätega käsipuust kinni (see annab tasakaalule lisainfot) ja seiske kindlalt mõlemal jalal. Kui ülekaalus on paanika ja vältimine, on tegemist juba foobiaga, mille puhul toimib kokkupuuteteraapia.
Kuidas kõrgusehirmust üle saada?
Akrofoobia on üks paremini ravitavaid foobiaid. Kõige tõhusam meetod on järkjärguline kokkupuude: hirmuredel kergeimast astmest (teise korruse aknast välja vaatamine) raskeimani (vaateplatvorm), kusjuures igale astmele jäädakse seniks, kuni ärevus loomulikult vaibub. Nii saab aju uue kogemuse: kõrgel on ebameeldiv, aga ohutu.
Akrofoobia on ka virtuaalreaalsuse (VR) teraapias üks enim uuritud foobiaid: VR-kokkupuude kõrgusega toimib peaaegu sama hästi kui päris kokkupuude, seetõttu kasutatakse seda paljudes kohtades esimese sammuna. Iseseisvalt harjutades on kõige tähtsam reegel mitte vältimist suurendada: iga kord, kui jätate rõdule minemata, kasvab foobia.
Korduma kippuvad küsimused
Kas kõrgusehirm on normaalne?
Ettevaatlikkus kõrgel on täiesti normaalne ja terve: see kaitseb tegeliku ohu eest. Foobiast räägitakse siis, kui hirm tekib ohututes olukordades (klaaslift, piirdega rõdu), tekitab paanikat ja sunnib vältima, ehk kui see ei kaitse enam kukkumise, vaid elu eest.
Miks tekib kõrgel mõnikord tung... hüpata? Kas see on ohtlik?
Sellel hirmutaval tundel on nimi, „kõrge koha fenomen“ (ingl high place phenomenon), ja see on täiesti tervete inimeste seas laialt levinud. Teadlased seletavad seda aju ohutussüsteemi „kajana“: keha tõmbub servast eemale, aga teadvus tõlgendab seda impulssi valesti. See ei ole soov alla kukkuda.
Kas saan kõrgusehirmust ise üle?
Kerge ja mõõduka hirmu puhul sageli jah, järkjärgulise iseseisva kokkupuute (hirmuredeli) abil. Kui hirm on tugev, tekitab paanikat või piirab tööd ja reisimist, on kiireim tee kokkupuuteteraapia spetsialistiga: sageli piisab mõnest seansist.
Kas mu vastuseid salvestatakse?
Ei. Kõik arvutused toimuvad teie brauseris, vastuseid ei saadeta kuhugi ega salvestata.
Allikad ja metoodika
Testi koostas KõikTestid.ee toimetus, tuginedes allpool toodud allikatele. Kuidas me teste koostame ja hindame, lugege metoodika lehelt.
- American Psychiatric Association (2013). Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders, 5th ed. Specific Phobia.
- Öst L.-G. (1989). One-session treatment for specific phobias. Behaviour Research and Therapy.
- NHS. Phobias: overview, symptoms and treatment.
Aitäh! Teie arvamus aitab meil saiti paremaks teha.