Liigu sisu juurde
KõikTestid.ee
Foobiad ja hirmud

Ämblikuhirmu test

Ämblikuhirm (arahnofoobia) on maailmas kõige levinum loomafoobia: selle tugevamat või nõrgemat vormi esineb umbes 3-6 protsendil inimestest ja ebameeldivat tunnet ämblike suhtes kogeb enamik. Eestis, kus inimesele ohtlikke ämblikke praktiliselt ei ole, on see hirm ohuga võrreldes eriti selgelt ebaproportsionaalne, ja just see teeb selle huvitavaks.

10 küsimust aitavad eristada tavalist vastikustunnet foobiast, mis juhib käitumist. Tulemuse ja soovitused saate kohe.

Jaga:
10 küsimust ~2 min. Tasuta

Alustage testi

Õigeid ega valesid vastuseid siin ei ole, seega vastake nii, nagu tegelikult on. Tulemust näete kohe.

Teie vastuseid ei saadeta ega salvestata kuskile, kõik toimub ainult teie brauseris.

Mis on arahnofoobia?

Arahnofoobia on intensiivne ja kontrollimatu ämblikuhirm, mis on tegeliku ohuga võrreldes ebaproportsionaalne. Tavalisest „mulle ei meeldi ämblikud“ eristavad seda reaktsiooni tugevus (paanika, mitte grimass), muutused käitumises (kontrollimine, vältimine, suutmatus ruumi jääda) ning see, et hirm lülitub sisse juba fotost või mõttest.

Teadlased peavad arahnofoobiat „evolutsiooniliselt ettevalmistatud“ hirmu näiteks: katsed näitavad, et inimese aju tuvastab ämblike (ja madude) siluetid kiiremini kui muid objekte ning imikud pööravad neile suuremat tähelepanu. Teisisõnu jättis loodus meile „kiirnupu“, foobia aga areneb siis, kui see nupp kinni jääb.

Hirm või vastikus?

Ämblike puhul toimib hirmu kõrval peaaegu alati ka vastikustunne, eraldi emotsioon, mis ei ole seotud ohu, vaid „nakkuse“ tundega. Uuringud näitavad, et arahnofoobia puhul on need kaks emotsiooni põimunud: mõni pigem kardab (ämblik tähendab ohtu), teine pigem jälestab (ämblik tähendab vastikut tunnet nahal).

Praktiline erinevus: kokkupuute käigus vaibub hirm kiiresti, vastikus aga aeglasemalt ja vajab rohkem kordusi. Seetõttu on ämblikuhirmust üle saades oluline samu samme kannatlikult korrata, isegi kui „vastik“ on veel kaua pärast seda, kui „hirmus“ enam ei ole.

Kuidas ämblikuhirmust üle saada?

Arahnofoobia on kokkupuuteteraapias ilmselt kõige paremini uuritud foobia: just sellega tehti kuulsad „ühe seansi“ uuringud, kus pärast 2-3 tundi järkjärgulist, terapeudi toel toimuvat kokkupuudet (fotost kuni elusa ämblikuni purgis) sai enamik osalejaid hirmust pikaks ajaks üle.

Iseseisev hirmuredel näeb välja nii: joonistus, foto, video, surnud ämblik, elus ämblik purgis toa teises otsas ja üha lähemal. Jääge igale astmele, kuni ärevus on vähemalt poole võrra langenud, ja alles siis liikuge edasi. Oluline reegel: ärge hüpake astmetest üle, sest liiga järsk hüpe kinnistab hirmu, mitte ei ravi seda.

Korduma kippuvad küsimused

Kas Eesti ämblikud on ohtlikud?

Praktiliselt mitte. Eestis ei ela ämblikke, kelle hammustus oleks tervele täiskasvanule tõsiselt ohtlik, ja enamik liike ei suuda inimese nahka üldse läbi hammustada. Kahjuks aitab see fakt foobia puhul vähe, sest seda ravitakse kogemuse, mitte statistikaga.

Miks ma kardan isegi väikesi ämblikke, kuigi saan aru, et see on naljakas?

Foobiline reaktsioon tekib aju ohusüsteemis (mandelkehas) enne, kui loogika sisse lülitub: keha juba reageerib, kui mõistus alles hakkab olukorda hindama. Seega pole siin midagi häbeneda: see ei ole nõrkus, vaid kinni jäänud kaitseprogramm, mida saab kokkupuute abil „ümber kirjutada“.

Kas lapse ämblikuhirm möödub iseenesest?

Sageli küll, sest loomahirmud on lapsepõlves normaalsed ja enamikust kasvatakse välja. Aidake lapsel mitte vältida: vanemate rahulik käitumine ämblikega (mitte demonstratiivne püüdmine, vaid neutraalsus) toimib paremini kui veenmine. Kui hirm tugevneb ja piirab lapse elu, aitab lastepsühholoog mängulise kokkupuute abil.

Kas mu vastuseid salvestatakse?

Ei. Kõik arvutused toimuvad teie brauseris, vastuseid ei saadeta kuhugi ega salvestata.

Allikad ja metoodika

Testi koostas KõikTestid.ee toimetus, tuginedes allpool toodud allikatele. Kuidas me teste koostame ja hindame, lugege metoodika lehelt.

Kas see test oli teile kasulik?

Seotud artiklid