Liigu sisu juurde
KõikTestid.ee
Foobiad ja hirmud

Maduhirmu test

Maduhirm (ofidiofoobia) on ämblikuhirmu kõrval kõige levinum loomafoobia ja ilmselt inimkonna vanim hirm: maod olid meie liigile miljoneid aastaid tõeline oht, seetõttu tunneb aju nende silueti ära välkkiirelt, kiiremini kui ühegi teise objekti.

Eestis elab ainult üks mürgine madu, rästik, ja surmaga lõppevad hammustused on äärmiselt harvad. Seega aitab see test eristada mõistlikku ettevaatlikkust looduses foobiast, mis rikub matkad, seenelkäigud ja suved.

Jaga:
10 küsimust ~2 min. Tasuta

Alustage testi

Õigeid ega valesid vastuseid siin ei ole, seega vastake nii, nagu tegelikult on. Tulemust näete kohe.

Teie vastuseid ei saadeta ega salvestata kuskile, kõik toimub ainult teie brauseris.

Mis on ofidiofoobia?

Ofidiofoobia (kreeka „ophis“ tähendab madu) on intensiivne ja kontrollimatu maduhirm. See on eriline oma evolutsioonilise sügavuse poolest: „mao tuvastamise teooria“ väidab, et primaatide nägemine arenes osaliselt just madude märkamiseks, ja katsed näitavad, et nii täiskasvanud kui ka imikud leiavad madude kujutised kiiremini kui lilled või konnad.

Teisisõnu ei ole kerge pinge madu nähes foobia, vaid tehaseseade. Foobia algab siis, kui reaktsioon kasvab paanikaks ja vältimine hakkab ära võtma metsa, aeda ja suve.

Maod Eestis: tegelik risk

Eestis elab kaks maoliiki: nastik (mittemürgine) ja rästik, kes on ainus mürgine. Rästik väldib inimest ja hammustab ainult end kaitstes, kui talle astutakse peale või teda püütakse kinni võtta. Hammustus on valus ja vajab arsti tähelepanu, kuid surmajuhtumid on äärmiselt harvad.

Praktiline ettevaatus on lihtne: kandke kõrges rohus tugevamaid jalanõusid, astuge kuuldavalt (maod tõmbuvad vibratsiooni tundes eemale), ärge toppige käsi kivihunnikutesse ja ärge püüdke madu kinni võtta ega „kontrollida“. Sellest piisab, kõik muu, mida foobia lisab (pidev skaneerimine, metsast loobumine), ei suurenda enam turvalisust, vaid võtab ainult elu ära.

Kuidas maduhirmust üle saada?

Sama kuldne skeem, järkjärguline kokkupuude: joonistus, foto, video, madu klaasi taga (loomaaed on suurepärane „treeningsaal“), viibimine looduses seal, mida varem vältisite. Jääge igale astmele, kuni ärevus on vähemalt poole võrra vaibunud, ja alles siis liikuge edasi.

Aitavad ka teadmised: oskus eristada nastikut rästikust (nastiku kollased „kõrvad“, rästiku siksak) muudab hirmu konkreetsemaks ja paremini juhitavaks, ajule lakkab „madu“ olemast ühtne õudus. Kui hirm on tugev ja piirab elu, toimib kokkupuuteteraapia spetsialistiga loomafoobiate puhul eriti kiiresti, sageli mõne seansiga.

Korduma kippuvad küsimused

Kuidas eristada rästikut nastikust?

Nastikul on kuklal erksad kollased või oranžikad laigud („kõrvad“) ja ümarad pupillid; rästikul on seljal tume siksakmuster ja vertikaalsed pupillid, ta on lühem ja jässakam. Kõige tähtsam reegel on aga universaalne: ühtegi madu ei tohi puudutada, ja siis ei ole ükski neist ohtlik.

Mida teha, kui kohtate metsas madu?

Lihtsalt peatuge ja laske tal eemalduda (või minge rahulikult paari meetri kauguselt mööda), sest maod ei ründa ja väldivad inimest. Kui rästik hammustab: säilitage rahu, hoidke jäse liikumatuna, ärge proovige mürki välja imeda ega kasutage žgutti ning minge arsti juurde.

Miks ma kardan madusid, kuigi pole neid kunagi kohanud?

Maduhirm ei vaja isiklikku kogemust, sest see on evolutsiooniliselt „ette valmistatud“ ja võetakse kergesti ümbritsevatelt üle: piisab vanemate reaktsiooni või filmide nägemisest. See on üks põhjusi, miks see foobia on nii levinud isegi linnades, kus madusid ei kohta.

Kas mu vastuseid salvestatakse?

Ei. Kõik arvutused toimuvad teie brauseris, vastuseid ei saadeta kuhugi ega salvestata.

Allikad ja metoodika

Testi koostas KõikTestid.ee toimetus, tuginedes allpool toodud allikatele. Kuidas me teste koostame ja hindame, lugege metoodika lehelt.

Kas see test oli teile kasulik?