Äkki hakkab süda taguma, õhku ei jätku, pea käib ringi ja peas on üksainus mõte: „ma suren“ või „ma lähen hulluks“. Kümne minuti pärast kõik vaibub ning kiirabi või kardioloog ütleb: „Teiega on kõik korras.“ Kui see tundub tuttav, kogesite tõenäoliselt paanikahoogu, mis on üks sagedasemaid ja samas kõige hirmutavamaid psüühilisi nähtusi.
Mis on paanikahoog?
Paanikahoog on äkiline ja intensiivne hirmulaine, mis jõuab haripunkti mõne minutiga ja vaibub enamasti 10 kuni 30 minuti jooksul. Sellega kaasnevad tugevad kehalised sümptomid: kiire südamekloppimine, õhupuuduse tunne, surve rinnus, värisemine, higistamine, peapööritus, kipitavad või tuimad jäsemed, derealisatsioon (tunne, et kõik on „ebareaalne“) ja tugev mõte surmast, minestamisest või mõistuse kaotamisest.
Kõige olulisem fakt tasub kirja panna suurte tähtedega: paanikahoog ei ole ohtlik. See ei ole infarkt ega hulluse algus, vaid ekslikult käivitunud ohusüsteem. Aju kuulutas kogemata välja häire „põgene või võitle“ ja keha valmistas teid ausalt ette põgenema tiigri eest, keda ei ole: süda pumpab verd lihastesse, hingamine kiireneb, tähelepanu aheneb. Kõik sümptomid on normaalse ja terve füsioloogia avaldused, need on lihtsalt sisse lülitunud valel ajal.
Miks see tundub nii hirmus?
Paanikahoo teeb eriti hirmutavaks tõlgendamise nõiaring. Kui tunnete esimest sümptomit (näiteks kiirenenud pulssi), tõlgendab aju seda ohuna („südamega on midagi lahti!“), see mõte suurendab hirmu, hirm võimendab sümptomeid ja võimendunud sümptomid „kinnitavad“ katastroofi. Mõnekümne sekundiga keerab see ring keha täielikku häirerežiimi.
Just seepärast tugevdab võitlus sümptomitega neid enamasti veelgi, arusaamine toimuvast aga nõrgendab neid. Inimesed, kes õpivad ära tundma „aha, see on paanikahoog, see ei ole ohtlik ja läheb üle“, kogevad hoogusid lühemalt ja harvemini.
Mida hoo ajal teha: 5 sammu
1. Tuletage endale meelde, mis toimub
Öelge endale (mõttes või valjusti): „See on paanikahoog. See ei ole ohtlik. See jõuab haripunkti ja vaibub, nagu on alati vaibunud.“ See ei ole enesesisendus, vaid kõige täpsem fakt, mis teil on, ja see nõrgendab otseselt katastroofilist tõlgendust, mis ringi käimas hoiab.
2. Pikendage väljahingamist
Paanika ajal hingavad inimesed teadvustamata liiga kiiresti ja pinnapealselt ehk hüperventileerivad. Süsihappegaasi (CO₂) vähenemise tõttu tekivad peapööritus ja kipitus, mis hirmutavad veelgi. Hingake aeglaselt: sisse 4 sekundit, välja 6 kuni 8 sekundit. Ärge püüdke „sügavalt sisse hingata“, sest kõige tähtsam on aeglane ja pikk väljahingamine.
3. Maandage end meelte abil
Tooge tähelepanu sisemistelt aistingutelt välja: nimetage 5 asja, mida näete, 4 heli, mida kuulete, puudutage külma pinda, lugege kokku ümbritsevad punased esemed. Tähelepanu ei saa olla korraga kahes kohas, nii et iga väljas veedetud sekund on paanikaringilt ära võetud sekund.
4. Ärge põgenege
Kõige tugevam instinkt hoo ajal on kohast lahkuda (poest, bussist, koosolekult). Kui vähegi võimalik, jääge paigale, kuni laine vaibub. Lahkumine toob hetkeks kergendust, kuid aju paneb kirja „see koht on ohtlik“ ja nii sünnib vältimine, mis võib aja jooksul elu koduseinte vahele kitsendada (seda nimetatakse agorafoobiaks).
5. Laske lainel mööduda
Ärge sundige end „kohe maha rahunema“, sest see on võimatu ega ole ka vajalik. Teie ülesanne ei ole lainet peatada, vaid sellel sõita: jälgida sümptomeid teatud distantsilt („vaat, süda taob, vaat, peopesad higistavad“), teades, et haripunkt möödub mõne minutiga. Iga üle elatud hoog õpetab ajule, et häire oli vale.
Pärast hoogu: kuidas ring pikaks ajaks peatada
Üksikut paanikahoogu kogeb elu jooksul rohkem kui iga neljas inimene, enamasti stressi, kurnatuse või liigse kofeiini taustal. Probleem algab siis, kui tekib hirm hoo enda ees: inimene hakkab pidevalt oma keha jälgima, kohti ja olukordi vältima ning pulssi „üle kontrollima“. Just see hirm, mitte hoog ise, kujundabki paanikahäire.
Uuringud näitavad paanikast pikaajalise ülesaamise kohta järgmist:
- Teadmised toimivad nagu ravim. Juba paanika füsioloogia mõistmine (seda nimetatakse psühhohariduseks) vähendab osal inimestel hoogude sagedust märgatavalt.
- Kofeiin, alkohol ja unepuudus on kolm kõige sagedasemat hoogude õhutajat, nii et nende ülevaatamine on esimene praktiline samm.
- Kognitiiv-käitumisteraapia (KKT) on kõige tõhusam teadaolev ravi. Seal õpitakse ära tundma katastroofilisi tõlgendusi ning turvaliste harjutuste abil (näiteks tekitades teadlikult peapööritust või kiiret pulssi) harjutatakse aju kehaaistingutega, kuni need enam häiret ei tekita. Enamik inimesi tunneb selget paranemist 8 kuni 14 kohtumise jooksul.
- Ravimid (enamasti SSRI-d) aitavad mõõduka ja raske häire korral ning neid määrab psühhiaater.
Kui soovite hinnata, kas teie kogetud episoodid sarnanevad paanikahäirega, tehke paanikahoogude test. Kui aga märkate, et väldite „igaks juhuks“ üha rohkem kohti, tehke agorafoobia test.
Millal tuleb kindlasti abi otsida?
Arsti poole tasub pöörduda, kui hood korduvad, kui elate hoogude vahel nende ootamise hirmus, kui olete hakanud kohti või olukordi vältima või kui sümptomid on ebatüüpilised (näiteks valu rinnus füüsilise koormuse ajal, sel juhul tuleb süda vähemalt korra kontrollida). Alustada võib perearstist või pöörduda otse psühhiaatri, kliinilise psühholoogi või psühhoterapeudi poole. Emotsionaalset tuge pakub telefon 116 123 (iga päev kell 10-24, tasuta; palunabi.ee), ägeda ohu korral helistage 112.
Paanikahäire on üldse üks kõige paremini ravitavaid psüühikahäireid. Inimesed, kes on kümme aastat hoogude hirmus elanud, küsivad pärast mõnekuist teraapiat sageli sama: „miks ma nii kaua ootasin?“
See artikkel on hariva eesmärgiga ega asenda arsti või psühholoogi konsultatsiooni.
Allikad: Clark D. M. (1986). A cognitive approach to panic. Behaviour Research and Therapy; Barlow D. H. Anxiety and Its Disorders; Kessler R. C. jt (2006). The epidemiology of panic attacks, panic disorder, and agoraphobia in the National Comorbidity Survey Replication. Archives of General Psychiatry; NICE ravijuhis CG113 (paanikahäire).