Ärevushäired on maailmas kõige sagedasemad psüühikahäired. Euroopas kogeb neid aasta jooksul umbes iga seitsmes täiskasvanu. Samas on ärevus ka üks paremini uuritud seisundeid, nii et teadus teab üsna täpselt, mis ärevuse vastu aitab, mis ei tööta ja mis isegi kahjustab. Sellest artiklist leiate ainult kontrollitud asju, ilma imeteedeta.
Kõigepealt: ärevus ei ole vaenlane
Ärevus on evolutsiooniline ohusüsteem. See skaneerib ümbrust, ennustab ohte ja valmistab keha tegutsemiseks ette: kiirendab südamelööke, pingutab lihaseid, teravdab tähelepanu. Ilma selle süsteemita poleks inimkond ellu jäänud, seepärast ei ole eesmärk kunagi ärevust „välja lülitada“.
Probleem tekib siis, kui häiresüsteem läheb rikki ja hakkab undama ilma tegeliku ohuta, liiga valjusti või lakkamatult. Piir, millest alates tasub ärevuse enda pärast muretseda, on üsna selge: kui see kestab kauem kui paar nädalat, on raskesti ohjatav ja segab elamist, see tähendab töötamist, magamist, suhtlemist. Kui soovite objektiivsemat lähtepunkti, tehke ärevuse test (GAD-7), sama küsimustikku kasutavad ka arstid.
Kiirabi: mida teha ärevuslaine ajal
Need võtted ei ravi ärevust välja, aga aitavad ägeda laine üle elada. See on oluline oskus, sest laine, millel lastakse tulla ja minna, õpetab ajule, et see ei ole ohtlik.
Pikendatud väljahingamine
Kõige tõhusam kiire võte on paradoksaalselt lihtne: hingake välja aeglasemalt, kui sisse hingate. Näiteks hingake sisse 4 sekundit ja välja 6 kuni 8 sekundit. Pikem väljahingamine aktiveerib parasümpaatilist närvisüsteemi ehk keha „pidureid“ ja vähendab mõne minutiga füsioloogiliselt pinget. See ei ole hingamise „maagia“, vaid otsene füsioloogiline mehhanism, mida kinnitavad paljud uuringud.
Populaarsed variandid on „kastihingamine“ (4 sekundit sissehingamist, 4 pausi, 4 väljahingamist, 4 pausi) või füsioloogiline ohe: kaks kiiret sissehingamist läbi nina ja pikk väljahingamine läbi suu.
Maandamine 5-4-3-2-1
Ärevus elab tulevikus, katastroofiennustustes. Maandamistehnika toob tähelepanu meelte kaudu tagasi olevikku. Nimetage 5 asja, mida näete, 4, mida tunnete kehaga, 3, mida kuulete, 2, mida haistate, ja 1, mille maitset tunnete. See ei ole mäng, vaid tähelepanu ümberlülitamine ohuvõrgustikult meeltele, ja mõlemat korraga on ajul raske teha.
Liikumine siin ja praegu
Ärevuse ajal on keha täis liikumiseks mõeldud mobilisatsioonihormoone, mistõttu istudes püsib laine kauem. Reibas 10 kuni 15 minuti pikkune jalutuskäik, trepid või kükid aitavad adrenaliini kiiremini „ära põletada“. Sobib igasugune liikumine.
Pikaajaline strateegia: mis tegelikult ärevust vähendab
1. Regulaarne kehaline aktiivsus
Kui liikumine oleks ravim, kirjutaks iga arst selle välja. Metaanalüüsid näitavad, et regulaarne aeroobne koormus (kiirkõnd, jooksmine, rattasõit, ujumine 30 minutit 3 kuni 5 korda nädalas) vähendab ärevussümptomeid märkimisväärselt ja mõnes uuringus on mõju suurus võrreldav ravimitega. Mehhanisme on palju: stressihormoonide reguleerimisest kuni kehaliste aistingute talumiseni. Kiirenenud pulss trenni ajal õpetab ajule, et kiirem südamerütm ei ole katastroof.
2. Uni kui ärevuse termostaat
Unepuudus ja ärevus keerlevad nõiaringis. Välja magamata aju näeb ohte eredamalt (seda on näha isegi ajukuvamise uuringutes, kus mandelkeha reageerib tugevamalt) ja suurenenud ärevus segab uinumist. Ringi on sageli kõige lihtsam katkestada unest alustades: püsiv ärkamisaeg, pime ja jahe tuba, tund enne magamaminekut ekraanideta, kohv ainult päeva esimeses pooles. Kui uni on teie nõrk koht, tehke unetuse test.
3. Kofeiini ja alkoholi audit
Kofeiin on ärevust jäljendav aine. See blokeerib rahustavaid adenosiiniretseptoreid ja võib tekitada südamepekslemist, mida ärev aju tõlgendab ohuna. Tundlikel inimestel võib juba üks või kaks tassi tausta märgatavalt tõsta. Alkohol on veelgi salakavalam: õhtul see summutab ärevust, aga öösel, kui see laguneb, „põrkab“ närvisüsteem tagasi suurenenud ärrituvusse. Pohmelliga kaasneval hommikusel ärevusel on inglise keeles isegi oma nimi, hangxiety. Kaks nädalat ilma kofeiini ja alkoholita on kõige odavam katse, mida saate oma ärevusega teha.
4. Muretsemisaeg: paradoksaalne, kuid toimiv võte
Pidev muretsemine toetub sageli veendumusele „ma pean kõik stsenaariumid läbi mõtlema“. Kognitiivse teraapia võte „muretsemisaeg“ pakub tehingut: andke muretsemisele iga päev kindel 15 kuni 20 minuti pikkune aken (näiteks kell 18). Kui muremõte tabab teid muul ajal, pange see kirja ja lükake akna ajale edasi. Kõlab veidralt, aga uuringutes vähendab see võte järjekindlalt üldist ärevustaset. Aju õpib, et muretseda võib hiljem, ja kui aeg kätte jõuab, on pooltel muredel teravus juba kadunud.
5. Mõtlemisvigade äratundmine
Ärevust ei õhuta mitte olukorrad ise, vaid nende tõlgendused, ja enamasti kaks süstemaatilist viga. Esimene on katastrofeerimine (jään hiljaks, järelikult mind vallandatakse, järelikult jään kõigest ilma). Teine on tõenäosuste ülehindamine, kui haruldane oht tundub vältimatu. Kognitiiv-käitumisteraapia (KKT) olemus on õppida neid vigu tabama ja faktidega kontrollima. Milline on tegelik tõenäosus? Mis tegelikult juhtuks? Mida ma ütleksin sõbrale, kes nii mõtleb? Kõlab lihtsalt, aga süstemaatiliselt harjutades muudab see automaatset mõtlemist, mistõttu peetakse KKT-d ärevushäirete kõige tõhusamaks teadaolevaks raviks.
6. Vältimise vähendamine: kõige olulisem ja raskem punkt
Ärevuse universaalne seadus on selline: mida väldime, seda kardame üha rohkem. Iga vältimine, olgu see vestlus, kohtumine või reis, toob hetkeks kergendust, aga salvestab ajju sõnumi „seal oli oht“. Seepärast hõlmavad kõik tõhusad teraapiad ühel või teisel viisil järkjärgulist naasmist välditud olukordadesse, väikeste ja jõukohaste sammudega, lastes ärevusel tõusta ja loomulikult vaibuda. Kui märkate, et teie elu aheneb ärevuse tõttu, on see kõige tõsisem märk tegutseda.
Mida ei tasu teha
- „Lihtsalt lõpeta muretsemine“ ja mõtete allasurumine mõjuvad vastupidi, sest alla surutud mõtted tulevad sagedamini tagasi (klassikaline „valge karu“ efekt).
- Lõputu guugeldamine ja sümptomite kontrollimine: iga otsing rahustab hetkeks ja õhutab pikemaks ajaks. See on vältimise vorm.
- Alkoholiga rahunemine on lühiajaline laen suure viivisega (vt eespool).
- Elu ahendamine „kuni üle läheb“ ei aita, sest ärevus ei lähe ise üle, kui me ei lase sel kunagi valeks osutuda.
Millal pöörduda spetsialisti poole?
Eneseabi toimib, aga sellel on piirid. Pöörduge perearsti, psühholoogi või psühhiaatri poole, kui ärevus kestab üle 2 kuni 3 nädala ilma helgemate hetkedeta, segab tööd, und või suhteid, sellega kaasnevad paanikahood, see sunnib oluliselt vältima tavapäraseid olukordi või kui tunnete samal ajal rõhutud meeleolu (kontrollige ennast depressioonitestiga).
Kõige tõhusam ravi on kognitiiv-käitumisteraapia, mõõduka ja raskema seisundi korral võib arst pakkuda ka ravimeid. Tuge saab emotsionaalse toe ja hingehoiu telefonilt 116 123 (iga päev kell 10-24, tasuta; palunabi.ee). Kui on vahetu oht elule, helistage 112.
Kokkuvõte
Ärevusest ülesaamine ei ole üks suur otsus. See on mitu väikest ja järjekindlat sammu: liikumine ja uni kui füsioloogiline alus, kofeiini audit, hingamis- ja maandamistehnikad ägedate lainete jaoks, muretsemisaeg, mõtlemisvigade püüdmine ja, mis kõige olulisem, loobumine hirmutavate olukordade vältimisest. Ja kui ärevus ei taandu, ei ole spetsialisti abi nõrkuse märk, vaid kõige tõhusam teadaolev tee.
See artikkel on hariva eesmärgiga ega asenda arsti ega psühholoogi konsultatsiooni.
Allikad: NICE juhend generaliseerunud ärevushäire ja paanikahäire kohta (CG113); Stubbs B. jt (2017). An examination of the anxiolytic effects of exercise for people with anxiety and stress-related disorders: A meta-analysis. Psychiatry Research; Borkovec T. D. jt (1983). Stimulus control applications to the treatment of worry. Behaviour Research and Therapy; Craske M. G., Barlow D. H. Mastery of Your Anxiety and Worry; Harvey A. G. (2002). A cognitive model of insomnia. Behaviour Research and Therapy.