Liigu sisu juurde
KõikTestid.ee

Mida teha, kui last kiusatakse: sammud vanematele

Kiusamine ei ole „lapsed ongi sellised“ ega karastuse kool. See on süstemaatiline haiget tegemine, mis jätab pikkadeks aastateks jälje enesehinnangule ja enesetundele ning võib tekitada koolihirmu. Kiusamine on koolides kahjuks sage, nii et tõenäosus, et sellega puutub kokku ka teie laps, on täiesti reaalne.

Kõige tähtsam, mida teada juba ette: laps räägib kiusamisest harva otse. Sagedamini annavad sellest märku tema käitumine ja keha (ta ei taha kooli minna, asjad kaovad, hommikuti valutab kõht) ning teie esimene reaktsioon otsustab, kas ta räägib edasi. Allpool on kõik sammud järjest.

  1. Kuulake rahulikult ja tänage, et ta rääkis

    Ükskõik kui väga sees keeb, hoidke rahulikku tooni: ehmunud või ärritunud vanem tähendab lapse jaoks „minu mure on liiga hirmus, rohkem ma ei räägi“. Öelge selgelt: „Aitäh, et mulle rääkisid. See on tähtis ja me lahendame selle koos.“ Küsige avatult, ilma üle kuulamata: mis toimub, kui tihti, kes seda näeb, kuidas sa ennast tunned.

  2. Võtke süü lapselt ära

    Kiusatud lapsed süüdistavad peaaegu alati osaliselt iseennast: „sest ma olen veider, liiga paks, teistsugune“. Öelge otse: „See ei ole sinu süü. Keegi ei vääri kiusamist, olgu ta milline tahes.“ Eristage ka kahte asja, mida lapsed sageli segi ajavad: täiskasvanule ülekohtust rääkimine ei ole kaebamine, vaid enda kaitsmine.

  3. Pange faktid kirja

    Enne kooli poole pöördumist kirjutage konkreetselt üles: kes, millal, kus, mida tegi ja kes nägi. Küberkiusamise korral salvestage kuupäevadega ekraanipildid. Faktide loetelu muudab vestluse koolis jutust „meile tundub“ dokumenteeritud olukorraks, mida ei saa enam käega lüüa.

  4. Pöörduge kooli poole ja paluge tegevuskava

    Alustage klassijuhatajast ja kooli tugispetsialistidest (sotsiaalpedagoog, koolipsühholoog) ning kui reaktsiooni ei tule, minge juhtkonna juurde. Koolil on kohustus tagada õpilaste turvalisus, seega rääkige konkreetselt: mida tehakse, kes vastutab ja millal saate uuesti kokku, et arutada, kas olukord on muutunud. Tõsisematel juhtudel pöörduge kirjalikult, sest kirjalikule pöördumisele peab kool vastama.

    Tähtis: ärge nõudke, et lapsed „klaariksid asjad silmast silma“, ja ärge nõustuge sellega, kui kool seda pakub. Kiusamisolukorras alandab see kiusatud last veel kord.

  5. Peatage küberkiusamine tehniliselt

    Salvestage tõendid, seejärel blokeerige kiusajad ja teavitage platvormi: kiusav sisu rikub kõigi suurte sotsiaalvõrgustike reegleid. Tõsisematel juhtudel (ähvardused, piltide levitamine) pöörduge politseisse, sest osa küberkiusamisest on kuritegu. Ja ärge võtke lapselt telefoni ära „turvalisuse pärast“: lapse jaoks tundub see karistusena avameelsuse eest ning järgmisel korral ta lihtsalt vaikib.

  6. Toetage last väljaspool kooli

    Kiusamine kitsendab lapse maailma klassiruumini, kus talle haiget tehakse. Looge sellele vastukaal: huviring, spordiklubi, sugulaste seltskond, laager, mõni koht, kus teda aktsepteeritakse ja kus ta saab end hästi tunda. Uuringute järgi on üks turvaline sõprus väljaspool kooli üks tugevamaid lapse enesehinnangut kaitsvaid tegureid.

  7. Jälgige enesetunnet ja jätkake vestlusi

    Kiusamine ei lõpe alati pärast esimest vestlust koolis, seega pöörduge teema juurde regulaarselt tagasi, kuid ilma üle kuulamata: „kuidas sel nädalal selle asjaga on?“. Jälgige märke, et laps vajab rohkem abi: halvenev uni, kooli vältimine, endasse tõmbumine, langenud hinded. Esmase pildi saamiseks sobivad koolihirmu ja lapse käitumise test.

Mida vältida

  • Ärge öelge „ära tee välja“ ega „anna vastu“: esimene jätab lapse üksi, teine teeb olukorra tavaliselt hullemaks ja muudab süüdlaseks tema.
  • Ärge klaarige suhteid otse kiusaja või tema vanematega ägedate emotsioonide ajel: see teravdab olukorda peaaegu alati. Toimige kooli kaudu.
  • Ärge pisendage: „mindki narriti koolis, küll see möödub“ tähendab lapse jaoks, et tema valu pole tähtis.
  • Ärge lubage kõike saladuses hoida: öelge ausalt, et mõned sammud astute, kuid annate lapsele alati enne teada.

Millal abi otsida

Pöörduge psühholoogi poole, kui lapse enesetunne murdub: ta keeldub kooli minemast, tõmbub endasse, magab halvasti ja räägib endast üha halvemini. Abi saab koolipsühholoogilt, perearstilt, kliiniliselt psühholoogilt või lastepsühhiaatrilt. Laps võib ka ise helistada Lasteabi telefonile 116 111 (ööpäev läbi, tasuta), noorukile sobib ka emotsionaalse toe telefon 116 123 (iga päev kell 10-24, tasuta, ka veebis palunabi.ee).

Kui laps mainib enesevigastamist või seda, et ta ei taha elada, reageerige samal päeval: kiusamisolukorras on see kõige tõsisem märk. Vahetu ohu korral helistage 112. Kuidas sellisel juhul rääkida, on kirjas nõuandes kui lähedane räägib enesetapust.

Korduma kippuvad küsimused

Laps palub mitte kellelegi rääkida. Mida teha?

Ärge lubage vaikida, kuid ärge hakake ka tema selja taga tegutsema. Selgitage: „Ma saan aru, et sa kardad, et läheb hullemaks. Aga kiusamine ise ei lõpe ja ma ei saa vaadata, kuidas sulle haiget tehakse. Me astume samme koos ja ma ütlen sulle alati ette, mida ma teen.“ Lapse hirm kättemaksu ees on tõeline, seega nõudke koolilt, et lahendus ei paljastaks, et info tuli teie lapselt.

Kool ütleb, et „lapsed lahendavad selle ise“. Mida teha?

Ärge nõustuge: süstemaatiline kiusamine ei ole võrdsete konflikt ja „lahendavad ise“ tähendab, et tugevam võidab veel kord. Pöörduge kirjalikult kooli direktori poole, tuletage meelde kooli kohustust tagada lapse turvalisus ja paluge konkreetset tegevuskava. Kui kool ikka ei reageeri, pöörduge kooli pidaja poole (munitsipaalkooli puhul kohaliku omavalitsuse haridusosakond).

Aga kui minu laps ise kiusab teisi?

See on samuti märk, ainult teistsugune: kiusamise taga on sageli lapse enda raskused (pinged kodus, kogetud kiusamine, tähelepanu või empaatia lüngad). Ärge süüdistage ega karistage pimesi: öelge selgelt, et teistele haiget teha ei tohi, ja uurige, mis lapse elus toimub. Siin aitab väga palju koolipsühholoog või lastepsühholoog.

Allikad

Teised nõuanded

Seotud häirete kirjeldused

Seotud artiklid