Liigu sisu juurde
KõikTestid.ee

Kuidas lapsega lahutusest rääkida: mida öelda ja mida vältida

Lapse jaoks on lahutus maavärin: variseb maailma vundament, mis tundus igavene. Kuid aastakümnete pikkused uuringud näitavad üht olulist asja: lapsele ei tee pikaajalist kahju mitte vanemate lahkuminek ise, vaid see, mis sellega kaasneb: tülid lapse kuuldes, enda poolele tõmbamine, teadmatus. See tähendab, et suur osa lapse heaolust on teie kätes ka kõige valusamal ajal.

Vestlus lahutusest on selle tee esimene ja kõige tähtsam samm. Allpool on kirjas, kuidas selleks valmistuda ja mida öelda.

  1. Leppige enne vestlust omavahel kokku

    Enne lapsega rääkimist leppige teise vanemaga kokku ühine versioon: mida ütlete, mida ei ütle, kuidas vastate oodatavatele küsimustele. Kui vähegi võimalik, rääkige koos: see on kõige tugevam sõnum, et vanemateks jääte mõlemad. Kui koos ei ole võimalik, leppige kokku vähemalt sama versioon, et laps ei kuuleks kahte vastukäivat lugu.

  2. Valige sobiv aeg ja koht

    Rääkige siis, kui pärast vestlust on aega koos olla: nädalavahetuse alguses, mitte enne magamaminekut ega enne kooli. Koht peab olema tuttav ja rahulik, ilma kõrvaliste inimesteta. Kui lapsi on mitu, rääkige kõigile korraga (et keegi ei peaks saladust kandma), hiljem rääkige igaühega eraldi tema vanusele sobivalt.

  3. Rääkige lihtsalt ja süüdlasi otsimata

    Laps ei vaja põhjuste analüüsi, ta vajab selgust. Piisab mõnest lausest: „Me isaga (emaga) otsustasime, et me ei ela enam koos. See on täiskasvanute otsus, mille tegime mõlemad. Sinul ei ole sellega mingit pistmist.“ Ilma üksikasjadeta truudusetusest, rahast või sellest, kes „alustas“: need üksikasjad on lapse jaoks koorem, mida ta ei suuda kanda.

  4. Öelge kolm kõige tähtsamat sõnumit

    Uuringud ja praktika on ühel meelel selles, mida laps peab kuulma, ja mitte ainult üks kord: „See ei ole sinu süü“ (lapsed süüdistavad salaja peaaegu alati iseennast), „Me jääme mõlemad sinu vanemateks“ (lahku läheb paar, mitte vanemad) ja „Me armastame sind ja see ei muutu kunagi“. Korrake neid sõnumeid ka hilisemates vestlustes: need ei jõua kohe pärale.

  5. Vastake praktilistele küsimustele

    Pärast esimest šokki on lapse jaoks kõige tähtsam konkreetsus: kus ma elama hakkan? Kas kool vahetub? Millal ma isa (ema) näen? Mis saab koerast? Vastake selgelt sellele, mida teate, ja mida veel ei tea, öelge ausalt: „Me alles otsustame, aga ütleme sulle kohe, kui teame.“ Teadmatus on lapse jaoks hirmsam kui raske tõde.

  6. Lubage igasugust reaktsiooni

    Lapsed reageerivad väga erinevalt: ühed nutavad, teised vihastavad või esitavad küsimuste laviini, kolmandad vaikivad või küsivad hoopis „hea küll, mis õhtusöögiks on?“. Kõik reaktsioonid on normaalsed, ka reaktsiooni puudumine: osa lapsi töötleb uudist aeglaselt, päevade ja nädalate jooksul. Ärge sundige „tõsiselt rääkima“ ja ärge veenke, et „kõik saab korda“. Parem on öelda: „Ma saan aru, et sul on kurb ja vihane, me oleme sinu kõrval.“

  7. Pöörduge vestluse juurde ikka ja jälle tagasi

    See ei ole üks vestlus, vaid protsess: küsimusi tekib lapsel nädalate jooksul ja sageli kõige ootamatumal hetkel. Hoidke uks lahti („küsi mida tahes ja millal tahes“) ning hoidke igapäevaelu nii stabiilsena kui võimalik: samad rituaalid, kool, huviringid. Stabiilsus on keel, millega lapsele öeldakse: „maailm ei varisenud kokku.“

Mida vältida

  • Ärge tehke lapsest käskjalga („ütle isale...“) ega kohtunikku (asjatult küsides „kellega sa elada tahaksid?“): see rebib lapse pooleks.
  • Ärge rääkige teisest vanemast halvasti lapse kuuldes: laps on pooleldi teie mõlema oma ja löök teisele vanemale on löök tema enda osale.
  • Ärge lubage seda, mida ei suuda pidada (näiteks „võib-olla saame veel ära lepitud“, kui otsus on lõplik): lootus, mis puruneb teist korda, teeb topelt haiget.
  • Ärge klaarige suhteid ega tülitsege lapse kuuldes: just tülid, mitte lahutus ise, teevad uuringute järgi kõige rohkem kahju.

Millal abi otsida

Reaktsioonid lahutusele (kurbus, viha, ajutine käitumise või une halvenemine) vaibuvad tavaliselt mõne nädala või kuuga. Pöörduge lastepsühholoogi, perearsti või lastepsühhiaatri poole, kui muutused süvenevad või venivad: laps tõmbub endasse, kooliga läheb halvasti, tagasi tulevad ammu möödunud asjad (voodimärgamine, hirm üksi magada), ilmneb agressiivsus või jutt enesevigastamisest. Esmase pildi saamiseks sobivad lapse käitumise ja lapse ärevuse test.

Abi tasub otsida ka teil endal: lahutus on üks suurimaid elu stressoreid ja laps vajab kõige rohkem vähemalt üht stabiilset täiskasvanut. Teie enda taastumine ei ole egoism.

Korduma kippuvad küsimused

Mida öelda eri vanuses lapsele?

Sisu on kõigile sama, muutub ainult vorm. Eelkooliealisele piisab mõnest lihtsast lausest ja sagedasest rahustavast kinnitusest; ta võib sama asja palju kordi küsida ja see on normaalne. Algklassilapsele on kõige tähtsam konkreetsus ja kinnitus, et tema ei ole süüdi. Teismeline mõistab rohkem ja võib reageerida viha või eemaldumisega: austage tema reaktsiooni, kuid ärge koormake teda täiskasvanute üksikasjadega ega sundige teda poolt valima.

Kas rääkida lapsele lahutuse tegelik põhjus?

Laps vajab tõtt, kuid mitte kogu täiskasvanute tõde. „Me ei saa enam omavahel läbi ja otsustasime elada eraldi“ on tõde, millest piisab. Truudusetuse, sõltuvuste või rahaasjade üksikasjad sunnivad last poolt valima ja panevad talle koorma, mis kuulub täiskasvanutele. Suurem laps, kui ta küsib otse, väärib ausat, kuid vaoshoitud vastust ilma teist vanemat mustamata.

Laps käitub nii, nagu poleks midagi juhtunud. Kas see on halb?

Mitte tingimata: osa lapsi töötleb uudist aeglaselt või kaitseb vanemaid oma tunnete eest. Ärge sundige rääkima, kuid looge võimalusi: ühine tegevus, autosõit, õhtused rituaalid, mille käigus vestlus võib ise tekkida. Kui mõne kuu pärast näete pinget kehas või käitumises, kuid mitte sõnades, aitab lastepsühholoog: lapsed väljendavad tundeid sageli kergemini mängu kui vestluse kaudu.

Allikad

Teised nõuanded

Seotud häirete kirjeldused

Seotud artiklid