Liigu sisu juurde
KõikTestid.ee

Mida teha, kui lähedane inimene räägib enesetapust

Kui lähedane inimene mainib, et ta ei taha enam elada või mõtleb enesetapule, hirmutab ja halvab see. Kõige sagedasem hirm on: „aga kui ma küsin otse, kas ma annan talle mõtte?“. Uuringud on selged: enesetapu kohta otse küsimine ei suurenda riski. Vastupidi, see toob kergendust, sest inimene tunneb, et tema valu võib valjusti välja öelda ja et ta ei ole üksi.

Te ei pea olema spetsialist ega kõike lahendama. Teie roll on lihtne: kuulata, võtta tõsiselt ja aidata abini jõuda. Allpool on kirjas, kuidas seda teha.

Kui elu on ohus

Kui teid või teist inimest ähvardab otsene oht, helistage 112. Kriisiabi ööpäev läbi: Ohvriabi kriisitelefon 116 006, emotsionaalset tuge pakub telefon 116 123 (iga päev kell 10-24), lastele ja noortele Lasteabi 116 111. Kohe praegu inimesega rääkimine ei ole nõrkus, vaid õige samm.

  1. Võtke tõsiselt ja jääge rahulikuks

    Iga vihje sellele, et inimene ei taha elada, on piisav põhjus peatuda ja rääkida, isegi kui tundub, et ta „lihtsalt ütles niisama“. Ärge ignoreerige ega pisendage. Samal ajal püüdke mitte reageerida paanika ega pahandamisega: inimene peab tundma, et teiega saab sellest rääkida, mitte et see teid hirmutas või vihastas.

  2. Küsige otse

    Ärge minge teemast mööda. Küsige lihtsalt ja otse: „Kas sa mõtled enesetapule?“ või „Kas sul tekib mõtteid oma elu lõpetada?“. Otsene küsimus ei suurenda riski, vaid näitab, et olete valmis tõde kuulma. Paljudele inimestele on just see suurim kergendus: lõpuks ei pea enam varjama.

  3. Kuulake ilma lahendusi pakkumata

    Laske inimesel rääkida. Ärge õpetage, ärge tõestage, et „elu on ilus“, ärge loetlege põhjusi, miks elada. Selle asemel kuulake ja võtke vastu: „Ma kuulen, kui raske sul on. Hea, et sa mulle rääkisid. Sa oled mulle tähtis.“ Tunne, et sind kuulatakse hukka mõistmata, võtab osa koormast ära ja vähendab üksiolekut, mis on kõige ohtlikum.

  4. Aidake abini jõuda

    Te ei ole arst ega peagi olema. Teie ülesanne on aidata inimesel jõuda professionaalse abini: helistada koos emotsionaalse toe telefonile (116 123, iga päev kell 10-24, tasuta, ka veebis palunabi.ee) või Ohvriabi kriisitelefonile (116 006, ööpäev läbi), aidata võtta ühendust perearsti, psühhiaatri või psühholoogiga, pakkuda end kaasa minema. Konkreetne samm koos on väärtuslikum kui „kui midagi vaja, ütle“.

  5. Ärge jääge sellega üksi ja kutsuge ohu korral kiirabi

    Kui tunnete, et oht on vahetu (inimesel on konkreetne plaan, vahendid, ta jätab hüvasti), ärge jätke teda üksi ja helistage 112 või minge haigla erakorralise meditsiini osakonda. Sellises olukorras on parem „üle pingutada“ kui midagi kahe silma vahele jätta. Ja hoolitsege ka enda eest: sellist koormat üksi kanda on raske, seega otsige ka ise tuge, kas või samalt toetelefonilt.

Mida vältida

  • Ärge öelge „ära räägi rumalusi“, „mõtle oma perele“ ega „teistel on veel hullem“: see süvendab süütunnet ja sulgeb vestluse.
  • Ärge lubage saladust hoida: kui oht on tõeline, on turvalisus tähtsam kui saladus, ja seda võib ka ette öelda.
  • Ärge jätke inimest ägeda kriisi ajal üksi.
  • Ärge arvake, et „kui ta sellest räägib, siis ta seda ei tee“: rääkimine on abipalve, mida tuleb tõsiselt võtta.

Millal abi otsida

Iga tõsine vihje enesetapule on põhjus kaasata spetsialistid, mitte lahendada asja omapäi. Aidake inimesel võtta ühendust perearsti, psühhiaatri, psühholoogi või kliinilise psühholoogiga. Ägeda ohu korral on tegemist erakorralise abi vajadusega: helistage 112.

Kui lähedane on haige ja ei taha abi otsida, võib aidata eraldi nõuanne selle kohta, kuidas rääkida inimesega, kes abi väldib. Ka teil endal on õigus toele: kriisis oleva lähedase eest hoolitsemine on raske.

Korduma kippuvad küsimused

Kas tõesti võib otse küsida, kas see „ei anna mõtet pähe“?

Võib ja peab. See on üks levinumaid ja samas ekslikumaid uskumusi. Uuringud näitavad järjekindlalt, et otsene küsimus enesetapumõtete kohta ei suurenda riski ega tekita neid mõtteid inimesel, kellel neid ei olnud. Vastupidi, see toob sageli kergendust: inimene tunneb, et tema valu võib valjusti välja öelda ja et keegi on valmis kuulama. Sellest rääkimise vältimine on palju ohtlikum kui avatud küsimus.

Aga kui ta vihastab, et ma küsisin, või tõmbub endasse?

Reaktsioonid võivad olla erinevad, kuid otsene ja hooliv küsimus kahjustab suhet harva. Isegi kui inimene kohe ei avane, kuuleb ta sõnumit „sa oled mulle tähtis ja minuga saab sellest rääkida“, ja see on tuleviku jaoks oluline. Kõige tähtsam on toon: küsige mitte hukka mõistes ega ehmunult, vaid rahulikult ja soojalt. Kui vastust ei saa, võite lihtsalt öelda, et olete olemas ja tulete vestluse juurde tagasi.

Allikad

Teised nõuanded

Seotud artiklid