Liigu sisu juurde
KõikTestid.ee

Kui tekivad enesetapumõtted: mida teha kohe praegu

Kui loete seda, sest teil tekivad enesetapumõtted või tunnete, et te ei pea enam vastu, tahan kõigepealt öelda: te ei ole üksi ja see valu on talutav, isegi kui praegu ei tundu nii. Mõtted surmast ei tähenda sageli tegelikku soovi surra, vaid väljakannatamatut soovi, et valu lõppeks. Valu võib aga lõppeda ka teisiti, isegi kui te praegu seda ei usu.

Need sammud on mõeldud just selle raske hetke üleelamiseks. Kogu elu ei pea praegu lahendama, piisab, kui saate üle järgmistest tundidest. Alustage esimesest sammust.

Kui elu on ohus

Kui teid või teist inimest ähvardab otsene oht, helistage 112. Kriisiabi ööpäev läbi: Ohvriabi kriisitelefon 116 006, emotsionaalset tuge pakub telefon 116 123 (iga päev kell 10-24), lastele ja noortele Lasteabi 116 111. Kohe praegu inimesega rääkimine ei ole nõrkus, vaid õige samm.

  1. Rääkige kellelegi kohe praegu

    Kõige tähtsam samm on mitte jääda sellega üksi. Helistage kriisi- või toetelefonile, kus teid kuulatakse rahulikult ja hukka mõistmata: Ohvriabi kriisitelefon 116 006 (ööpäev läbi, tasuta), emotsionaalse toe ja hingehoiu telefon 116 123 (iga päev kell 10-24, tasuta, vestelda saab ka veebis palunabi.ee), lastele ja noortele Lasteabi 116 111 (ööpäev läbi). Helistada võib igaüks ning te ei pea end tundma „piisavalt halvasti“, et teil oleks selleks õigus.

    Kui helistada on raske, kirjutage sõnum lähedasele: „Mul on väga raske ja ma kardan oma mõtteid. Kas sa saad minuga olla?“ Kõike ei pea selgitama, piisab, kui ütlete, et teil on raske.

  2. Suurendage kaugust ohust

    Kui teil on käepärast midagi, millega võiksite endale haiget teha, viige see kaugemale või paluge kellelgi see ära võtta. Mõtte ja teo vahele jäetud vahemaa ja aeg päästavad elusid: kriis on laine, mitte püsiv seisund, ja kõige tähtsam on mitte anda talle võimalust muutuda pöördumatuks, enne kui see vaibub.

  3. Leppige endaga kokku, et ootate

    Te ei pea lubama „mitte kunagi“. Piisab, kui ütlete endale: „Täna ma endale midagi ei tee. Ootan homseni.“ Kriisiseisund möödub või leeveneb peaaegu alati ja selle haripunktis tehtud otsused on teistsugused kui need, mis tehakse rahunenult. Lihtsalt oodake. Valu muutub, isegi kui tundub, et see ei muutu kunagi.

  4. Elage üle järgmine tund

    Suunake tähelepanu väga lihtsatele asjadele praegu: jooge vett, peske nägu külma veega, mässige end teki sisse, pange mängima tuttav muusika või film. Eesmärk ei ole end hästi tunda, vaid ainult järgmine tund üle elada. Siis veel üks. Kriisi ajal loetakse aega väikeste tükkidena.

  5. Otsige kiiret abi, kui oht on tõeline

    Kui tunnete, et te ei pea enam vastu ja oht elule on tõeline, on see meditsiiniline hädaolukord nagu iga teine. Helistage 112 või minge lähima haigla erakorralise meditsiini osakonda. Abi palumine sel hetkel ei ole nõrkus ega häbiasi, vaid õige ja julge samm.

Mida vältida

  • Ärge jääge sellega üksi: üksi jäämine on kõige ohtlikum. Üks vestlus võib kõik muuta.
  • Ärge tehke kriisi haripunktis suuri pöördumatuid otsuseid: oodake, kuni laine vaibub.
  • Ärge leevendage valu alkoholi ega ravimitega: need nõrgendavad enesevalitsust ja suurendavad ohtu.
  • Ärge uskuge mõtet, et „kedagi ei huvita“ või „kõigil oleks ilma minuta parem“: see on depressiooni vale, mitte tõde. Depressioon moonutab mõtlemist.

Millal abi otsida

Igasugused enesetapumõtted on piisav põhjus abi otsida ja ei ole vaja oodata, kuni läheb „päris halvaks“. Pärast ägedat kriisi on oluline mitte jääda sellega üksi, vaid rääkida spetsialistiga: perearsti, psühhiaatri või psühholoogiga. Enesetapumõtted on enamasti ravitava seisundi (sageli depressiooni) sümptom, mitte iseloomujoon ega nõrkus.

Kui soovite oma seisundit paremini mõista, võite teha depressiooni testi, kuid praegu on kõige tähtsam mitte test, vaid vestlus elava inimesega. Ohvriabi kriisitelefon 116 006 vastab ööpäev läbi, emotsionaalse toe telefon 116 123 iga päev kell 10-24, mõlemad tasuta. Otsese ohu korral helistage 112.

Korduma kippuvad küsimused

Mul on häbi toetelefonile helistada. Kas ma tunnen end „piisavalt halvasti“?

Jah, teil on õigus helistada. Toetelefonid on mõeldud kõigile, kellel on raske, sõltumata sellest, kui „tõsine“ mure paistab. Abi väärimiseks ei pea olema päris piiri peal. Nõustajad on koolitatud kuulama hukka mõistmata ja paljudel helistajatel on pärast vestlust kergem juba seetõttu, et nad ütlesid valjusti välja, kui raske neil on. Häbi on mõistetav, kuid see ei tohiks takistada teil abi saamast.

Kas enesetapumõtted tähendavad, et ma tõesti tahan surra?

Enamasti mitte. Paljud inimesed, kellel selliseid mõtteid tekib, ei taha tegelikult surra, vaid tahavad, et väljakannatamatu valu lõppeks, ja surm tundub ainsa viisina seda peatada. Valu võib aga lõppeda ka teisiti: ravi, aja, abi või olude muutumise kaudu. Just seepärast on kõige tähtsam kriis üle elada, tegemata midagi pöördumatut: kui valu vaibub, ilmuvad ka teised teed, mida kriisi ajal ei olnud näha.

Allikad

  • Maailma Terviseorganisatsioon (WHO). Preventing suicide: a resource series.
  • Stanley B., Brown G. K. (2012). Safety Planning Intervention. Cognitive and Behavioral Practice, 19(2).

Teised nõuanded

Seotud artiklid