Liigu sisu juurde
KõikTestid.ee

Kuidas aidata lähedast, kes ei taha abi otsida

Üks raskemaid tundeid on näha, kuidas lähedasel läheb üha halvemini, ja mitte suuta teda abi otsima panna. Tahaks „ära parandada“, veenda, mõnikord isegi sundida. Kuid tõde on see: täiskasvanud inimest ei saa sundida ravile minema, kui ta ise seda ei taha (välja arvatud vahetu eluohu korral). Seevastu saame teha palju muud: luua tingimused, milles abi otsimine muutub lihtsamaks.

Allpool on kirjas, kuidas rääkida ja mida teha, et suurendada tõenäosust, et inimene astub sammu, ning kuidas ennast selle käigus kaitsta.

  1. Rääkige murest, mitte diagnoosist

    „Sul on depressioon, sa pead ennast ravima“ asemel rääkige sellest, mida näete ja tunnete: „Ma märkan, et sul on viimasel ajal raske magada ja vähe asju teeb sulle rõõmu. Ma muretsen sinu pärast.“ Konkreetsed tähelepanekud ja mina-vorm ei tekita sellist kaitsereaktsiooni nagu sildid ja korraldused. Inimene kuuleb muret kergemini kui diagnoosi.

  2. Kuulake ära tema hirmud abi ees

    Sageli peituvad keeldumise taga konkreetsed hirmud: „mind peetakse nõrgaks“, „mulle kirjutatakse ravimid ja ma olen uimane“, „see ei aita niikuinii“, „see läheb kalliks“. Küsige otse: „Mis sind kõige rohkem tagasi hoiab?“ Kui hirm on nimetatud, saab sellest rääkida (näiteks et vestlus psühholoogiga ei tähenda ravimeid ja et esimese sammuna võib pöörduda perearsti poole).

  3. Pakkuge väike esimene samm

    Kogu ravi tundub hirmutav, üks väike samm aga mitte. Pakkuge midagi väikest: „Võib-olla käiksid lihtsalt üks kord rääkimas, ilma kohustusteta?“ või „Võib-olla alustuseks teeksid veebis ühe testi?“. Pakkuge praktilist abi: otsida koos spetsialist, helistada, minna kaasa esimesele vastuvõtule. Takistus ei ole sageli tahtmatus, vaid inerts.

  4. Ärge käige peale ega püüdke teda ümber teha

    Pidev surve, etteheited ja „nõuannete“ voog annavad enamasti vastupidise tulemuse: inimene sulgub. Öelge oma mure selgelt välja, pakkuge abi ja jätke siis uks lahti: „Ma olen siin, kui oled valmis. Minu pakkumine kehtib.“ Mõnikord on vaja aega ja teie kannatlik kohalolek on tähtsam kui veenmine.

  5. Hoolitsege enda eest

    Haige lähedase eest hoolitsemine ja abituse tunne on kurnav koorem. Te ei saa inimest terveks teha ega vastuta tema valikute eest. Hoidke oma piire, puhkust ja suhteid, rääkige teistega sellest, kui raske teil on (võite helistada ka emotsionaalse toe telefonile 116 123, iga päev kell 10-24). Läbipõlenud abistaja ei aita kedagi.

Mida vältida

  • Ärge süüdistage ega hirmutage („võta end kokku“, „sa lõhud perekonna“): see suurendab häbi ja vastupanu.
  • Ärge uputage teda nõuannete ja artiklite voogu: info, mille vastuvõtmiseks inimene pole valmis, ainult ärritab.
  • Ärge võtke vastutust teise inimese otsuste eest: te võite aidata, kuid mitte tema eest valida.
  • Ärge unustage ennast: pidev hoolitsemine ilma puhkuseta viib teie enda läbipõlemiseni.

Millal abi otsida

Kui näete vahetut ohtu (vihjed enesetapule, enesevigastamine, ohtlik käitumine), ei ole see enam „tahtmatuse“ küsimus, vaid kiireloomuline olukord: lugege, mida teha, kui lähedane räägib enesetapust, ja tõelise ohu korral helistage 112.

Abi võite otsida ka ise, isegi kui lähedane keeldub: psühholoogid ja psühhiaatrid nõustavad ka lähedasi, kuidas käituda. Te ei pea kõike teadma ega üksi kandma.

Korduma kippuvad küsimused

Kas ma saan kedagi ravile sundida?

Peaaegu mitte. Täiskasvanud, otsusevõimelisel inimesel on õigus ravist keelduda ning tahtest olenematu ravi on lubatud ainult erandjuhtudel, kui on tõsine oht tema enda või teiste elule ja tervisele. Seepärast on parim, mida saate teha, mitte sundida, vaid luua tingimused, milles abi otsimine muutub lihtsamaks: vähendada hirme, pakkuda väikest sammu, aidata praktiliselt ja jääda kõrvale. Sundimine peletab inimest enamasti ainult eemale.

Kui kaua peaksin ootama, kuni ta otsustab?

Ühest vastust ei ole, sest inimesed on erinevad. Tähtis on eristada kahte asja: kui vahetut ohtu ei ole, võib anda aega ja hoida kannatlikult ust lahti, tuletades aeg-ajalt õrnalt oma pakkumist meelde. Kuid kui seisund halveneb kiiresti, ilmnevad ohumärgid või kannatavad lapsed, ei saa enam oodata ja tuleb kaasata spetsialistid. Kui kahtlete, pidage oma olukorra üle nõu perearsti, psühholoogi või psühhiaatriga.

Allikad

  • Miller W. R., Rollnick S. (2013). Motivational Interviewing: Helping People Change. Guilford Press.
  • Mental Health First Aid juhised (ALGEE mudel).

Teised nõuanded

Seotud artiklid