Liigu sisu juurde
KõikTestid.ee

Kuidas rääkida lähedasele oma vaimse tervise muredest

Öelda lähedasele „mul on raske“ või „mul on depressioon“ võib olla hirmutavam kui seisund ise. Kardame, et meid ei mõisteta, et koormame teist või kuuleme lauset „võta end kokku“. Varjamine läheb aga kalliks maksma: üksi olles mure kasvab, lähedased aga tahavad sageli aidata, nad lihtsalt ei tea, et abi on vaja. Kuigi see vestlus on raske, toob see enamasti kergendust.

Allpool on kirjas, kuidas valmistuda ja alustada, et vestlus õnnestuks.

  1. Valige inimene ja sobiv hetk

    Kõigile ei pea rääkima, piisab ühest inimesest, keda usaldate ja kes oskab kuulata. Valige rahulik hetk, kui teil pole kiiret ja keegi ei sega. Võib alustada eelhoiatusega: „Tahaksin sinuga millestki olulisest rääkida, kui sul aega on.“

  2. Alustage lihtsate sõnadega

    Meditsiinilisi termineid ega täiuslikku selgitust ei ole vaja. Piisab lihtsast lausest: „Mul on viimasel ajal väga raske. Tunnen end masendunult ja kardan, et ma ei saa üksi hakkama.“ Rääkige sellest, mida tunnete ja läbi elate, ärge püüdke „tõestada“, et olete tõesti haige. Siirus jõuab kohale paremini kui diagnoosid.

  3. Öelge, mida temalt ootate

    Lähedased ei tea sageli, kuidas aidata, ja ütlevad hirmust midagi valesti. Tehke see neile lihtsamaks: öelge otse, mida vajate. Näiteks: „Mul ei ole vaja nõuandeid, mul on vaja, et sa lihtsalt kuulaksid“ või „Mind aitaks väga, kui helistaksid koos minuga psühholoogile.“ Konkreetne palve hoiab mõlemad arusaamatustest eemal.

  4. Olge valmis erinevateks reaktsioonideks

    Enamik inimesi reageerib hoolivalt, kuid vahel tuleb ette ka äpardunud vastuseid („teistel on hullem“, „mõtle lihtsalt positiivselt“). Enamasti ei ole see pahatahtlikkus, vaid teadmatus ja hirm. Kui nii juhtub, ei tähenda see, et eksisite, kui avanesite. Võite öelda: „Saan aru, et see on sulle ootamatu, aga mulle on oluline, et sa lihtsalt oleksid mu kõrval.“

  5. Kui rääkida on raske, alustage teisiti

    Kõigil ei ole lihtne silmast silma rääkida. Võib kirjutada sõnumi või kirja, jagada artiklit või testi tulemust märkusega „see on minu kohta“, rääkida jalutuskäigu ajal või autos, kus ei pea silma vaatama. Oluline ei ole vorm, vaid see, et te ei jääks sellega enam üksi.

Mida vältida

  • Ärge oodake „õiget hetke“, mis ei tulegi: ebatäiuslik vestlus on parem kui vaikimine.
  • Ärge tundke süüd, et „koormate“ teist: lähedasele on enamasti oluline teada ja aidata.
  • Ärge oodake, et teine saab kohe kõigest aru: ka temal võib uudisega harjumiseks aega kuluda.
  • Ärge lükake vestlust edasi, kui teil on enesetapumõtted: sel juhul rääkige kohe või helistage emotsionaalse toe telefonile 116 123 (iga päev kell 10-24), Ohvriabi kriisitelefonile 116 006 (ööpäev läbi) või otsese ohu korral 112.

Millal abi otsida

Lähedasele avanemine on oluline, kuid see ei asenda professionaalset abi. Kui mured kestavad või süvenevad, pöörduge spetsialisti poole: perearsti, psühholoogi või psühhiaatri juurde. Lähedane võib aidata seda sammu astuda, kuid ravi annab spetsialist.

Kui te ei tea, kas on juba aeg abi otsida, võib abiks olla test „Kas mul on vaja psühholoogi?“. Enesetapumõtete korral on tegu kiireloomulise olukorraga: rääkige kohe kellegagi või helistage numbril 116 123 (iga päev kell 10-24, ka veebis palunabi.ee) või 116 006 (ööpäev läbi). Otsese ohu korral helistage 112.

Korduma kippuvad küsimused

Kardan lähedast oma muredega koormata. Kas on õige talle rääkida?

Jah, ja see hirm on väga levinud, kuid enamasti alusetu. Lähedasele teeb tavaliselt palju rohkem haiget teada saada, et varjasite oma valu ja kannatasite üksi, kui sellest kuulda. Raskuse jagamine ei ole koorem, vaid usalduse märk, ja see toob inimesi sageli lähemale. Pealegi võite rääkida nii palju, kui tunnete end valmis olevat: kõike ei pea korraga ära rääkima. Juba üks siiras lause „mul on raske ja ma tahtsin, et sa teaksid“ tähendab palju.

Aga kui ta ei saa aru või ütleb midagi sobimatut?

See on võimalik, eriti kui inimene teab vaimsest tervisest vähe. Äpardunud vastus ei tule enamasti pahatahtlikkusest, vaid teadmatusest ja tema enda hirmust. Kui nii juhtub, ei tähenda see, et eksisite avanedes, vaid et see inimene ei pruugi olla sellel teemal parim kuulaja. Võite öelda, mida vajate, või rääkida kellegi teisega. Üks mõistmatu vastus ei võta teilt õigust toetusele.

Allikad

  • Corrigan P. W., Sokol K. A., Rüsch N. (2013). The impact of self-stigma and mutual help programs on the quality of life of people with serious mental illnesses. Community Mental Health Journal, 49(1).
  • Mental Health First Aid juhised.

Teised nõuanded

Seotud artiklid