Liigu sisu juurde
KõikTestid.ee

Kuidas aidata leinavat inimest: mida öelda ja teha

Kui keegi meie lähedastest on kaotanud kalli inimese, ei tea me sageli, mida öelda, ning hirmust midagi valesti öelda jääme vait või hoiame eemale. Ent leinavale inimesele teeb kõige rohkem haiget just see, kui ta jääb oma valuga üksi. Kõige olulisem: leina ei ole vaja „korda teha“ ega inimest „rõõmsaks teha“, teda tuleb lihtsalt saata. Teie kohalolek on tähtsam kui õiged sõnad.

Allpool on kirjas, kuidas olla kõrval nii, et sellest oleks päriselt abi.

  1. Olge kõrval ka siis, kui te ei tea, mida öelda

    Täiuslikke sõnu ei ole vaja otsida, sest neid pole olemas. Piisab, kui ütlete otse: „Mul on väga kahju. Ma ei tea, mida öelda, aga ma olen siin.“ Vaikne kohalolek, kallistus või lihtsalt rahulikult kõrval istumine lohutab sageli rohkem kui ükskõik millised sõnad. Kõige tähtsam on, et inimene ei tunneks end üksi.

  2. Lubage tal tunda mida tahes

    Lein ei kulge korrapäraselt. Inimene võib nutta, vaikida, vihastada, naerda, tunda süüd või tuimust, ja see kõik on normaalne. Ärge rahustage sõnadega „ära nuta“ ega õpetage, kuidas „õigesti“ leinata. Võtke vastu iga tunne: „Sa võid tunda mida iganes. Ma ei lähe kuhugi.“ Luba tunda on suur kingitus.

  3. Pakkuge konkreetset abi, mitte „kui midagi vaja on“

    Leinaval inimesel ei ole sageli jõudu välja mõelda, mida tal vaja on, ega abi paluda. Lause „helista, kui midagi vaja on“ asemel pakkuge midagi kindlat: „Toon kolmapäeval õhtusöögi“, „Viin sel nädalal lapsed kooli“, „Tulen ja ajame paberid koos korda.“ Konkreetne abi, mida ei pea paluma, võtab osa koormast ära.

  4. Nimetage lahkunut nimepidi

    Paljud kardavad lahkunut mainida, et mitte „meelde tuletada“ ega haiget teha. Leinav inimene mõtleb temale aga kogu aeg ja tal on sageli kergem, kui keegi julgeb temast rääkida. Öelge nimi, jagage mälestust: „Mäletan, kuidas Jaan…“. See näitab, et armastatud inimene ei ole unustatud.

  5. Olge kõrval ka hiljem

    Esimestel päevadel on tähelepanu palju, kuid mõne nädala pärast, kui kõik on oma ellu naasnud, jääb leinaja sageli tühjusega üksi. Just siis on teie kõne või külaskäik eriti väärtuslik. Pange tähele olulisi kuupäevi (sünnipäev, surma-aastapäev) ja andke endast märku siis, kui teised on juba unustanud.

Mida vältida

  • Ärge öelge „kõik saab korda“, „aeg parandab kõik haavad“, „vähemalt ta enam ei kannata“ ega „pead olema tugev“: need laused pisendavad valu.
  • Ärge võrrelge kaotusi („minul suri ka…“) ega pöörake juttu enda peale.
  • Ärge kiirustage leina ega seadke tähtaegu („on aeg edasi minna“).
  • Ärge hoidke inimesest eemale sellepärast, et te ei tea, mida öelda: vaikimine teeb kõige rohkem haiget.

Millal abi otsida

Lein on loomulik, mitte haigus, ja seda ei ole vaja „ravida“. Mõnikord jääb see aga kinni: kui ka paljude kuude möödudes valu sugugi ei leevene, inimene ei tule enam igapäevaeluga toime, tõmbub endasse, tal tekivad enesetapumõtted või sügava depressiooni tunnused, tasub teda õrnalt julgustada abi otsima. Need võivad olla pikaleveninud leina või depressiooni tunnused, millega spetsialist oskab aidata.

Kui leinaja seisund teeb teid murelikuks, võib vestluse alustamisel abiks olla depressiooni test. Enesetapumõtete korral on tegu kiireloomulise olukorraga: vaadake eraldi nõuannet kui tekivad enesetapumõtted. Kriisis saab helistada emotsionaalse toe telefonile 116 123 (iga päev kell 10-24), ööpäev läbi Ohvriabi kriisitelefonile 116 006 ja otsese ohu korral hädaabinumbril 112.

Korduma kippuvad küsimused

Kardan lahkunut mainida, et mitte haiget teha. Kas on parem vaikida?

Ei, enamasti on parem teda mainida. See on levinud, kuid ekslik arusaam. Leinav inimene mõtleb lahkunule peaaegu pidevalt, nii et te ei tuleta talle meelde midagi uut: see on tal niigi pidevalt meeles. Vastupidi, paljudel on kergem, kui keegi julgeb nime öelda või mälestust jagada: see näitab, et armastatud inimene ei ole unustatud ja temast võib rääkida. Vaikimine tundub sageli tühjusena.

Kui kaua lein kestab?

„Õiget“ aega ei ole ja lein ei lõpe järsku. Kõige teravam valu leeveneb enamasti esimeste kuude jooksul, kuid täielikult „lõppema“ ei pea see üldse: inimesed õpivad kaotusega elama, mitte seda unustama. Lained võivad tagasi tulla pühade või aastapäevade ajal või täiesti ootamatult, ja see on normaalne ka aasta või rohkem hiljem. Oluline ei ole tähtaeg, vaid suund: kas inimene naaseb tasapisi ellu või jääb täiesti kinni.

Allikad

  • Worden J. W. (2018). Grief Counseling and Grief Therapy. Springer.
  • Shear M. K. (2015). Complicated Grief. New England Journal of Medicine, 372(2).

Teised nõuanded

Seotud häirete kirjeldused

Seotud artiklid