Liigu sisu juurde
KõikTestid.ee

ARFID: kui valiv söömine ei ole lihtsalt kapriis

ARFID (inglise keeles avoidant/restrictive food intake disorder, vältiv-piirav toidutarbimise häire) on söömishäire, mille puhul ei ole kaalutõusu hirmu ega kehataju teemat: toitu piiratakse muudel põhjustel. Ühed ei talu tekstuure ja lõhnu, teised kardavad pärast valusat kogemust lämbuda või oksendada, kolmandad ei tunne peaaegu üldse nälga ega huvi toidu vastu.

Tavalisest lapse valivusest eristavad seda tagajärjed: kui söödavate toitude nimekiri kahaneb kümmekonnani, kehakaal langeb või jääb toitaineid puudu ning ühised söögikorrad, sünnipäevad ja reisid muutuvad probleemiks, ei saa enam loota, et laps „kasvab sellest välja“.

ARFID-i kolm palet

Enamasti on näha kolm mehhanismi, mis võivad ka kattuda:

  • Sensoorne: ei talutata tekstuure, lõhnu, segaroogi; menüü on „valge ja krõmpsuv“
  • Hirmupõhine: pärast lämbumise, oksendamise või allergia episoodi muutub toit ohutsooniks
  • Vähese huviga: nälg on nõrk, söömine ununeb, portsjonid on tillukesed
  • Kõigile ühine: piiramine ei ole seotud sooviga kaalust alla võtta ja kannatused on tegelikud

Mille poolest erineb ARFID anoreksiast ja valivusest?

Anoreksiast eristab seda motiiv: siin ei ole kaalutõusu hirmu ega kehataju moonutust, nii et etteheited stiilis „tahad saledaks jääda“ ei taba märki. Tavalisest valivusest (mis on omane enamikule 2-6-aastastele lastele ja leebub aja jooksul) eristavad seda ulatus ja tagajärjed: toitumislüngad, kaalu- või kasvuprobleemid, sotsiaalse elu ahenemine.

ARFID on sagedasem tundlike ja autismispektriga laste seas, kuid seda esineb ka täiskasvanutel, kes on kogu elu olnud „lihtsalt väga valivad“ ja kannatavad selle tõttu.

Mis aitab?

Erinevalt survest („istud seni, kuni ära sööd“), mis ARFID-i ainult süvendab, aitab järkjärgulisus: uut toitu lähendatakse väikeste, turvaliste sammudega (vaadata, katsuda, lakkuda, hammustada), ilma draamata ja lapse tempos. Töötatakse meeskonnana: arst (toitumine ja kasv), psühholoog (hirmud ja järkjärguline kokkupuude), vahel tegevusterapeut sensoorsete eripärade tõttu.

Täiskasvanute puhul on loogika sama: turvalise menüü laiendamine üks toiduaine korraga, järkjärguline kokkupuude hirmudega (eriti pärast lämbumisepisoodi) ja toitumislünkade jälgimine koos arstiga.

Lapsevanematele: mida mitte teha?

Ärge sundige, häbistage ega võrrelge õdede-vendadega („tema sööb kõike“): surve laua taga on kõige kindlam viis ARFID-i süvendada. Selle asemel: rahulik rutiin, uus toit turvalise kõrval ilma nõudmiseta seda süüa, lapse kaasamine toiduvalmistamisse ning spetsialisti abi, kui menüü aheneb või kehakaal langeb.

Korduma kippuvad küsimused

Kas laps kasvab ARFID-ist välja?

Tavalisest valivusest kasvab enamik välja, ARFID-ist enamasti mitte: ilma abita kipub see kinnistuma ja kanduma täiskasvanuikka. Järkjärgulised programmid toimivad aga igas vanuses.

Kas ARFID on seotud autismiga?

Sensoorne ülitundlikkus on autismispektris sagedasem, seega esineb seal sagedamini ka ARFID-i, kuid need ei ole sama asi: ARFID võib esineda ka autismita ja autism ilma ARFID-ita.

Kas saan end testiga kontrollida?

Esmase pildi annab meie ARFID-i test. Laste puhul on siiski kõige olulisem vestlus arstiga menüü, kasvu ja hirmude üle ning lapse käitumise ja tundlikkuse test võivad pilti täiendada.

Allikad ja metoodika

Lehe koostas KõikTestid.ee toimetus allpool toodud allikate põhjal. See on hariv, mitte diagnostiline teave. Kuidas me sisu koostame, lugege metoodika lehelt.

Seotud häired

Seotud artiklid