Liigu sisu juurde
KõikTestid.ee

Häiriv meeleolu regulatsiooni häire: kui lapse viha ei lõpe

Häiriv meeleolu regulatsiooni häire (inglise keeles DMDD) on lapseea diagnoos, mis kirjeldab kahte asja koos: raskeid, sagedasi vihapurskeid (sõnalisi või füüsilisi, olukorraga selgelt ebaproportsionaalseid, vähemalt 3 korda nädalas) ja peaaegu pidevalt ärrituvat või vihast meeleolu pursete vahel. DMDD-st saab rääkida siis, kui selline pilt kestab vähemalt aasta, on näha vähemalt kahes keskkonnas (kodus, koolis, eakaaslastega) ja on alanud enne 10. eluaastat.

Lihtsamalt öeldes on see laps, kes „plahvatab“ mitu korda nädalas aastate kaupa ega ole plahvatuste vahel rahulik, vaid pinges ja vihane. See ei ole iseloom ega halva kasvatuse tagajärg, vaid meeleolu reguleerimise raskus, mille puhul on olemas abi.

Miks see diagnoos loodi?

DMDD lisati DSM-5 klassifikatsiooni 2013. aastal väga konkreetse eesmärgiga: peatada bipolaarse meeleoluhäire ülediagnoosimine lastel. Pikka aega krooniliselt ärrituvad, plahvatavad lapsed said bipolaarse häire sildi ja vastavad ravimid, kuigi pikaajalised uuringud näitasid, et nende tee on teistsugune: täiskasvanuna on neil sagedamini depressioon ja ärevus, mitte bipolaarne häire.

Rahvusvahelises RHK klassifikatsioonis eraldi DMDD koodi ei ole: RHK-11 kirjeldab sellist pilti kui kroonilise ärrituvuse ja vihaga opositsioonilist trotshäiret. Praktikas on nimetus vähem oluline kui sisu: spetsialistid tunnevad selle profiili ära ja teavad, kuidas sellega töötada.

Mille poolest erineb see tavalisest vihastamisest ja teistest seisunditest?

Piirid, millele spetsialistid tähelepanu pööravad:

  • Tavaline vihastamine: koolieelikute jonnihood on arengu osa; DMDD diagnoositakse alles alates 6. eluaastast, kui sellise tugevusega pursked eale enam ei vasta
  • Opositsiooniline trotshäire (ODD): kattub tugevalt, kuid trotshäire tuum on reeglitele vastuhakkamine, DMDD tuum aga meeleolu: rasked pursked pluss pidev ärrituvus; korraga pannakse ainult üks neist diagnoosidest
  • Bipolaarne meeleoluhäire: bipolaarse häire olemus on episoodid (selged tõusu- ja langusperioodid), DMDD ärrituvus aga on püsiv taust ilma episoodideta
  • ADHD, ärevus, autismispekter: võivad esineda koos DMDD-ga ja sageli esinevadki; pursked võivad tekkida ka impulsiivsusest, ülekoormusest või ärevusest, seepärast peab hindama spetsialist

Kuidas aidatakse?

Abi alus ei ole ravimid, vaid töö lapse ja perega. Vanemate koolitus (kuidas pursetele reageerida, kuidas rahulikku käitumist tugevdada, kuidas luua ettearvatavat struktuuri) on esimene valik, sest täiskasvanute reaktsioonid mõjutavad otseselt pursete sagedust. Last aitab kognitiiv-käitumisteraapia: emotsioonide äratundmine, viha varajaste märkide tabamine, rahunemise oskused.

Oluline on ka kool: ettearvatavus, muutustest ette teatamine, võimalus maha jahtuda. Ravimeid kaalub ainult arst ja enamasti siis, kui kaasneb ADHD, ärevus või depressioon, mida tasub otseselt ravida.

Mida vanemad teha saavad?

Kui lapse pursked on rasked, sagedased ja kestavad kauem kui aasta ning nende vahel on laps peaaegu pidevalt ärrituv, pöörduge lastepsühhiaatri või psühholoogi poole; esmalt võib nõu küsida ka perearstilt. Enne vastuvõttu tulevad kasuks konkreetsed märkmed: kui sageli pursked esinevad, mis need vallandab, kui kaua need kestavad, milline on meeleolu nende vahel. Esmase pildi saamiseks aitab lapse käitumise test, ja kui märkate ka tähelepanuraskusi, ADHD test lastele.

Ja üks oluline sõnum teile endile: selline laps kurnab ning vanemate süüdistamine („te pole teda korralikult kasvatanud“) on siin nii ebaõiglane kui ka kahjulik. Teie rahu on lapse ravi osa, seepärast ei ole enda eest hoolitsemine (puhkus, tugi ja vajaduse korral lapsevanema läbipõlemise test) luksus.

Korduma kippuvad küsimused

Mille poolest erineb DMDD lihtsalt „raskest iseloomust“?

Ulatuse, kestuse ja mõju poolest. Kõik lapsed vihastavad, kuid DMDD pursked on selgelt ebaproportsionaalsed, korduvad vähemalt 3 korda nädalas, kestavad aasta või kauem, on näha mitmes keskkonnas ja nende vahel on laps peaaegu pidevalt ärrituv. Selline kombinatsioon segab õppimist, sõprussuhteid ja kogu pere elu ning just see eristab diagnoosi temperamendist.

Kas DMDD tähendab, et lapsel tekib bipolaarne häire?

Ei, ja just selleks see diagnoos loodigi. Pikaajalised uuringud näitavad, et krooniliselt ärrituvatel lastel on täiskasvanuna sagedamini depressioon ja ärevus, mitte bipolaarne häire. Seepärast ei ole kõige tähtsam silt, vaid emotsioonide reguleerimise varajane õpetamine ja meeleolu jälgimine lapse kasvades.

Kas seda diagnoosi üldse pannakse, kui RHK-s seda ei ole?

Riikides, kus diagnoosid kodeeritakse RHK järgi, eraldi DMDD koodi ei ole, seepärast kirjeldatakse pilti ametlikult enamasti opositsioonilise trotshäire või meeleoluhäirete koodidega. Praktikas ei muuda see midagi: spetsialistid tunnevad selle profiili ära ja abiplaan (vanemate koolitus, teraapia lapsele, kooli kaasamine) sõltub pildist, mitte koodist.

Allikad ja metoodika

Lehe koostas KõikTestid.ee toimetus allpool toodud allikate põhjal. See on hariv, mitte diagnostiline teave. Kuidas me sisu koostame, lugege metoodika lehelt.

Seotud häired

Seotud artiklid