Liigu sisu juurde
KõikTestid.ee

Motiveeriv intervjuu: kuidas leida motivatsioon, kui seda „ei ole“

Igaüks, kes on püüdnud veenda lähedast joomist või suitsetamist maha jätma, teab paradoksi: mida rohkem peale käia, seda ägedamalt inimene oma harjumust kaitseb. Psühholoogid seostavad seda nn parandamisrefleksiga: kui abistaja hakkab muutuse poolt vaidlema, langeb teisele loomulikult vastupidine roll, ta asub senist olukorda kaitsma ja veenab ise ennast, miks muutuda ei ole vaja.

William Miller ja Stephen Rollnick lõid motiveeriva intervjuu just selle paradoksi vältimiseks. See ei ole trikk ega manipulatsioon, vaid lugupidav vestlusviis, mis aitab inimesel kuulda ja tugevdada tema enda põhjusi muutuse kasuks. Sest kõige usaldusväärsemalt veenavad inimesi sõnad, mille nad ise välja ütlevad.

Mis on motiveeriv intervjuu?

Meetodi alus on kahtluse normaalseks pidamine: peaaegu keegi ei muutu sajaprotsendilisest otsusekindlusest, enamasti elavad sees korraga nii „tahan loobuda“ kui ka „ei taha kaotada“. Spetsialist kasutab nelja tööriista: avatud küsimusi, peegeldavat kuulamist, tunnustamist ja kokkuvõtteid, ning tugevdab sihipäraselt nn muutusekõnet: inimese enda lauseid soovist, suutlikkusest, põhjustest ja valmisolekust muutuda.

Oluline on vaim, ilma milleta võtted ei toimi: partnerlus (mitte ekspert patsiendi vastu), aktsepteerimine (inimese väärtus ei ole läbiräägitav), kaastunne ja usk, et muutuseks vajalikud ressursid on inimeses juba olemas. Otsus jääb alati inimesele endale: motiveeriv intervjuu ei agiteeri, vaid aitab otsusele jõuda.

Kellele see aitab? Mida näitavad uuringud

Kõige kindlamad tõendid on sõltuvuste valdkonnas: metaanalüüsid (näiteks Rubak ja kolleegid, 2005) näitavad, et motiveeriv intervjuu aitab oluliselt vähendada alkoholi tarvitamist, loobuda suitsetamisest, muuta toitumist ja kehalist aktiivsust ning ületab sageli tavapärase nõuandmise isegi ühe või mõne lühikese vestluse puhul.

Meetodit kasutatakse laialdaselt ka väljaspool sõltuvusi: perearstide vastuvõtul, krooniliste haiguste korral (ravimite regulaarne võtmine, eluviis), noorukitega töös ning ka teise teraapia sissejuhatusena, kui motivatsioon alles kõigub. Piirang: see ei ole täielik psühhoteraapia, vaid vestlusmeetod muutuse teemal, seega depressiooni või traumade raviks sellest üksi ei piisa.

Kuidas vestlus käib?

Kõrvalt vaadates on see rahulik ja uudishimulik vestlus ilma igasuguse surveta. Spetsialist küsib, mis teile oma harjumuse juures meeldib (jah, just nii), mis ei meeldi, kus harjumus läheb vastuollu teie väärtuste ja plaanidega, ning peegeldab tähelepanelikult seda, mida kuuleb. Hirmutamist, moraali lugemist ja silte („te olete alkohoolik“) põhimõtteliselt ei ole.

Sageli kasutatakse skaalasid: „Kui tähtis on teile muutuda skaalal 0-10? Miks 6, mitte 2?“ Vastates ütleb inimene ise välja põhjused muutumiseks. Kui otsus on küps, koostatakse koos konkreetne plaan, kuid alles siis: plaan enne otsust on abistajate kõige sagedasem viga.

Kui kaua see kestab?

Motiveeriv intervjuu on oma olemuselt lühike: ühest 15-minutilisest vestlusest arsti vastuvõtul kuni 4 seansini. Seejärel liigutakse sageli edasi teise ravi juurde (sõltuvusravi programm, KKT, ravimid), mille jaoks motivatsiooni kasvatatigi, või pöördutakse selle juurde tagasi pärast tagasilangust.

Kuidas valida spetsialisti?

Motiveerivat intervjuud õpivad psühholoogid, arstid, õed ja sotsiaaltöötajad; sõltuvuste valdkonnas on see koolitus tavaline, seega küsige otse. Alkoholi, narkootikumide või hasartmängudega seotud probleemide korral alustage perearstist või psühhiaatrist või pöörduge sõltuvusravi pakkuva spetsialisti poole.

Kui loete seda lähedasele mõeldes: motiveeriva intervjuu vaim sobib ka koduste vestluste jaoks (küsida ja kuulata moraali lugemise asemel), kuid oma lähedase terapeut olla ei ole võimalik ja see on normaalne. Spetsialisti valides küsige tema väljaõppe ja supervisiooni kohta.

Korduma kippuvad küsimused

Kas motiveeriv intervjuu ei ole manipulatsioon?

Ei, ja see on oluline erinevus: manipulatsioon teenib manipuleerija eesmärke, motiveeriv intervjuu aga aitab inimesel selgemalt kuulda oma väärtusi ja ise otsustada, sealhulgas otsustada mitte muutuda. Spetsialistil ei ole õigust suunda peale suruda, ainult aidata seda näha.

Mida teha, kui lähedane ei taha üldse muutuda?

Surve ja ultimaatumid tugevdavad enamasti kaitset. Tõhusam on küsida ja kuulata ilma moraali lugemata, märgata inimese enda kahtlusi ja neid austada ning öelda selgelt välja oma tunded ja piirid. Ja meeles pidada: te ei saa teist inimest muuta, kuid saate hoolitseda enda eest. Selleks on olemas lähedaste tugirühmad ja nõustamine.

Kas meetod toimib, kui lähen sinna sunniviisiliselt (nt saatis tööandja või kohus)?

Just selliste olukordade jaoks see loodigi: motiveeriv intervjuu ei eelda algset motivatsiooni, vaid ainult nõusolekut vestelda. Uuringutes toimib see ka mittevabatahtlike klientidega, sest see ei võitle vastupanuga, vaid töötab sellega, mis on inimesele tegelikult oluline.

Allikad ja metoodika

Lehe koostas KõikTestid.ee toimetus allpool toodud allikate põhjal. See on hariv teave, mitte ravijuhis. Kuidas me sisu koostame, lugege metoodika lehelt.

Teised teraapiasuunad

Seisundid, mille korral seda teraapiat kasutatakse

Seotud artiklid