Megalofoobia test
Megalofoobia on tugev ärevus või õõvatunne väga suurte objektide lähedal: hiiglaslikud laevad ja nende veealused kered, tammid, monumentaalsed kujud, tuulikud lähedalt, pilvelõhkujad, lennukiangaarid, vaalad. Nagu trüpofoobia, on see interneti kaudu tuntuks saanud nähtus: sotsiaalmeedias jagavad miljonid inimesed „megalofoobseid“ pilte ja tunnevad end ära kommentaarides „ma arvasin, et ainult minuga on nii“.
Reaktsioon ei ole enamasti puhas hirm, vaid segu: ebamugavus, aukartus, oma väiksuse tunne ja soov eemale astuda. 10 küsimust aitavad hinnata, kas tegu on lihtsalt vaatemängulisuse tundega või hirmuga, mis juba piirab teie valikuid.
Alustage testi
Õigeid ega valesid vastuseid siin ei ole, seega vastake nii, nagu tegelikult on. Tulemust näete kohe.
Teie vastuseid ei saadeta ega salvestata kuskile, kõik toimub ainult teie brauseris.
Teie varasemad tulemused selles testis
Tulemusi hoitakse ainult teie brauseris ja neid ei saadeta kuhugi. Kui kordate testi iga paari nädala tagant, näete, kuidas olukord muutub.
Mis on megalofoobia?
Megalofoobia (kreeka keeles „megas“ tähendab suurt) on tugev ärevus hiiglasliku mastaabiga objektide juures. Ametlikes diagnooside loendites seda ei ole, see on interneti ajastul avastatud ja nime saanud nähtus, kuid selle taga olev mehhanism on täiesti päris. Hiiglaslik objekt rikub aju ootusi mõõtkava suhtes: kõik, mis on inimesest kümneid või sadu kordi suurem, märgitakse automaatselt potentsiaalselt ohjamatuks jõuks. Lisanduvad teised kihid: purustamise stsenaarium („kui see kukub või liigub“), oma väiksuse ja abituse tunne ning veealuste objektide puhul ka nähtamatu sügavuse ärevus.
Psühholoogiliselt on megalofoobia aukartuse (inglise keeles awe) varjukülg: sama suursugususe elamus, mis täidab ühed vaimustusega, muutub teiste jaoks ohuks. Erinevuse määravad sageli kontrollitunne ja varasemad kogemused: lapsepõlve ehmatus suure objekti juures (laevasireen, mööduv laevakere, hiiglaslik kuju hämaruses) võib seose pikaks ajaks kinnistada.
Megalofoobia sagedasemad sihtmärgid
Kogukondade küsitlustes ja uuringutes korduvad samad objektid:
- Hiiglaslikud laevad, eriti nende veealused osad ja kered dokis (seda alaliiki nimetatakse submehhanofoobiaks: hirm vee all olevate mehhanismide ees)
- Tammid ja nende veelaskmistornid: massiivne sein pluss sügavuse ärevus
- Monumentaalsed kujud, eriti ootamatult nähtavale tulevad või altpoolt valgustatud
- Tuulikud lähedalt: mõõtkava, aeglane liikumine ja madal heli korraga
- Pilvelõhkujad ja tornid otse üles vaadates, suured sillad, kraanad
- Hiiglaslikud loomad ja nende varjud vees: vaalad, vaalhaide siluetid
Kuidas sellega elada ja millal sellest üle saada püüda?
Kui megalofoobia avaldub ainult kergete judinatena muljetavaldavate piltide puhul, ei ole vaja seda „ravida“: see on normaalne mõõtkavatundlikkuse variant, mida osa inimesi isegi naudib (nagu õudusfilme). Tegutseda tasub siis, kui tekib vältimine: te ei sõida praamiga, lähete sadamast või monumendist kaarega mööda, loobute suurte objektide pärast reisidest või töökohtadest. Siis kehtib tavaline foobia redel: pildid kaugelt, videod, päris objekt suurelt kauguselt, järkjärguline lähenemine, jäädes igal astmel, kuni ärevus vaibub.
Kasulik on ka mõtteviisi pool: megalofoobia toitub katastroofistsenaariumidest („kukub“, „tõmbab sisse“, „liigub“), mida tasub teadvustada ja faktidega kontrollida, sest ehitised ja laevad on ühed kõige ettearvatavamad objektid maailmas. Kui kõige tugevamalt mõjuvad veealused pildid, kattub teema tõenäoliselt sügavusehirmuga; kui torni mööda üles vaatamine tekitab pearinglust, lisandub kõrgusehirm; ja kui õõva tekitavad just laevad ja ookean, vaadake ka haihirmu testi: need kolm hirmu elavad meelsasti koos.
Korduma kippuvad küsimused
Suured objektid tekitavad minus korraga nii hirmu kui ka vaimustust. Kas see on normaalne?
Täiesti: see on klassikaline aukartuse (awe) elamus, kus suursugusus samal ajal tõmbab ja hirmutab. Osa inimesi otsib selliseid pilte teadlikult, nagu õudusfilme või kõrgust. Foobiaks muutub see alles siis, kui hirmu pool kaalub nii palju üles, et tekivad vältimine ja keha paanikareaktsioonid.
Miks hirmutavad kõige rohkem laevade veealused osad, kuigi need lihtsalt seisavad?
Seal kohtuvad korraga kolm ärevuse allikat: mõõtkava (kere vee all on suurem, kui paistab), sügavuse nähtamatus (mis seal veel on?) ja „vales kohas“ olev objekt (hiiglaslik inimese tehtud asi võõras keskkonnas). Sellel kombinatsioonil on isegi oma nimi, submehhanofoobia. Mehaanika on sama mis sügavusehirmu puhul, seepärast tegeletakse sellega sügavuse ja veega kokkupuute kaudu.
Kas megalofoobia võib päriselus segada?
Võib, kuigi harvem kui teised foobiad: praamisõidud, sadamad, kruiisid, tuuleparkid (ja seal töötamine), reisid monumentaalsete vaatamisväärsustega kohtadesse. Kui olete hirmu tõttu juba teekondi muutnud või plaanidest loobunud, on see piisav põhjus hirmuga tööd teha, selle asemel et vältimise tsooni aina laiendada.
Kas mu vastuseid salvestatakse?
Ei. Kõik arvutused toimuvad teie brauseris, vastuseid ei saadeta kuhugi ega salvestata.
Allikad ja metoodika
Testi koostas KõikTestid.ee toimetus, tuginedes allpool toodud allikatele. Kuidas me teste koostame ja hindame, lugege metoodika lehelt.
- American Psychiatric Association (2013). Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders, 5th ed. Specific Phobia.
- Öst L.-G. (1989). One-session treatment for specific phobias. Behaviour Research and Therapy.
- NHS. Phobias: overview, symptoms and treatment.
Aitäh! Teie arvamus aitab meil saiti paremaks teha.