Liigu sisu juurde
KõikTestid.ee
Foobiad ja hirmud

Veehirmu test

Veehirm (akvafoobia) on sage ja sageli varjatud: täiskasvanuna ujumisoskuse puudumine või vee kartmine tundub häbiväärne, seetõttu valitakse lahenduse asemel vältimine („mulle lihtsalt ei meeldi rannad“). Oluline on eristada: ujumisoskuse puudumine on oskuse küsimus, akvafoobia aga paanika, mis ei lase seda oskust isegi õppida.

10 küsimust aitavad hinnata teie suhet veega: alates tervest ettevaatlikkusest kuni foobiani.

Jaga:
10 küsimust ~2 min. Tasuta

Alustage testi

Õigeid ega valesid vastuseid siin ei ole, seega vastake nii, nagu tegelikult on. Tulemust näete kohe.

Teie vastuseid ei saadeta ega salvestata kuskile, kõik toimub ainult teie brauseris.

Mis on akvafoobia?

Akvafoobia on intensiivne veehirm, mis on tegeliku riskiga võrreldes ebaproportsionaalne: paanika tekib ka seal, kus on objektiivselt ohutu (madal bassein, vetelpäästjatega rand). Selle tuum on kontrolli kaotamise ja uppumise hirm: vesi on keskkond, kus keha käitub teisiti ja õhk muutub piiratud ressursiks.

Sagedasemad juured: ehmatus lapsepõlves (vee kurku saamine, „naljaga“ vee alla surumine, nähtud uppumine), vanematelt üle võetud hirm või lihtsalt kunagi omandamata jäänud veekogemus. Erinevalt enamikust foobiatest on akvafoobial ka tõeline alus, sest uppumine on päriselt võimalik. Seetõttu on lahendus alati kahekordne: vähendada paanikat ja suurendada oskust.

Hirm ja ujumisoskus: kumb enne?

Nõiaring näeb välja nii: kardan, ei õpi ujuma, ei oska, vees on mul tõesti ohtlik, kardan põhjendatult. Sellest pääseb välja mõlemast otsast korraga: täiskasvanute ujumistunnid on iseenesest kokkupuuteteraapia, järkjärguline, struktureeritud ja spetsialist kõrval.

Täiskasvanute rühmad ja individuaaltunnid „nullist“ on enamikus ujulates tavaline teenus ja treenerid töötavad kartjatega pidevalt (rääkige oma hirmust ette). Tüüpiline edasiminek: 8-12 tunniga õpib enamik algajaid vee peal püsima ja paarkümmend meetrit ujuma ning koos oskusega sulab ka paanika.

Järkjärgulised sammud vette

Kui ujumistundideni on veel aega, võib kokkupuuteredeliga ise alustada:

  • Nägu duši all, hingamispausid, et harjuda veega näol
  • Istumine madalas vees või basseini trepil, kus jalad ulatuvad alati põhja
  • Kõndimine vees vööni, seejärel rinnuni, pausidega, kuni ärevus vaibub
  • Näo vette panemine välja hingates („mullid“) äärest kinni hoides, kõige tähtsam samm: hingamise kontroll vees
  • Vee peal lamamine ujumisvahendiga, seejärel ilma, sest keha hõljub ise, seda tuleb lihtsalt tunda
  • Alati: turvaline, järelevalvega koht, mitte kunagi sunniviisiliselt ega ootamatult vee alla surudes

Korduma kippuvad küsimused

Olen üle 40 ega oska ujuda. Kas pole liiga hilja?

Ei, ujuma õpitakse edukalt igas vanuses ja täiskasvanute algajate rühmadesse tulevad kõige sagedamini 30-60-aastased sama looga inimesed. Täiskasvanud õpivad isegi kiiremini kui lapsed: nad saavad juhistest aru ja on motiveeritud. Ainus tõeline takistus on häbi, mis ei ole väärt ühtegi kaotatud suverõõmu.

Kardan ainult sügavat või tumedat vett, ujulas on kõik korras. Kas see on foobia?

Sügavuse ja tumeda vee hirm on eraldi, väga levinud variant (vt sügavusehirmu test): hirmutab mitte vesi, vaid teadmatus jalge all. Kui see ei sega elamist, on see osa ettevaatlikkuse spektrist; kui see võtab teilt järved ja mere, mida armastasite, tasub kokkupuute sammudega tööd teha.

Kuidas õpetada last vett mitte kartma?

Mängides ja sundimata: mingit vette viskamist, „et ta õpiks“, sest see on kõige kindlam viis foobia tekitamiseks. Pritsmed, mullid, mänguasjad madalas vees, vanemate rahu ja varajased ujumistunnid. Kui laps on juba ehmunud, minge astme võrra tagasi ja laske tal ise tempot juhtida.

Kas mu vastuseid salvestatakse?

Ei. Kõik arvutused toimuvad teie brauseris, vastuseid ei saadeta kuhugi ega salvestata.

Allikad ja metoodika

Testi koostas KõikTestid.ee toimetus, tuginedes allpool toodud allikatele. Kuidas me teste koostame ja hindame, lugege metoodika lehelt.

Kas see test oli teile kasulik?