Liigu sisu juurde
KõikTestid.ee

Sünnitusjärgne depressioon: mida peab teadma kogu pere

Depressioon ja meeleolu KõikTestid.ee toimetus
Sünnitusjärgne depressioon: mida peab teadma kogu pere
Foto: StockSnap (CC0)

Kõik lubavad, et lapse sünd on elu õnnelikuim aeg. Seetõttu vaikib naine, kes tunneb pärast sünnitust tühjust, ärevust või isegi kahetseb emaks saamist, enamasti: talle tundub, et ta on ainus selline ja et see on tema läbikukkumine emana. Tegelikkus on vastupidine: sünnitusjärgset depressiooni kogeb umbes iga seitsmes või kaheksas ema, sellel on bioloogilised põhjused ja see on ravitav. Vaikimine on aga selle kõige ohtlikum osa.

„Baby blues“ või depressioon? Põhiline erinevus

Esimestel päevadel pärast sünnitust kogeb kuni 80 protsenti naistest nn „baby blues’i“: järsud meeleolumuutused, põhjuseta pisarad, tundlikkus, ärevus. See on normaalne reaktsioon hormoonide järsule langusele (östrogeeni ja progesterooni tase langeb pärast sünnitust mõne päevaga mitukümmend korda), unepuudusele ja elu pöördele. Kõige olulisem tunnus on see, et see möödub iseenesest ühe-kahe nädalaga.

Sünnitusjärgne depressioon on teine nähtus. See ei vaibu kahe nädala pärast (või algab hiljem, ükskõik millal esimese aasta jooksul), süveneb ja haarab kogu olemise: pidev kurbus või tühjus, võimetus lapsest rõõmu tunda või tunne „ma ei tunne tema vastu midagi“, süütunne ja mõtted „ma olen halb ema“, kurnatus, mida uni ei paranda (isegi kui laps magab, ei suuda ema magada), ärevushood, ärrituvus, isu muutused. Sage ja vähe tuntud sümptom on pealetükkivad hirmutavad mõtted sellest, et lapsega juhtub midagi (vahel ka sellest, et ema ise teeb talle haiget). Oluline on teada, et sellised mõtted on iseenesest ärevuse, mitte ohu märk, sest need piinavad just seetõttu, et emale on need kohutavad.

Kiireks enesehindamiseks on olemas spetsiaalne küsimustik, sünnitusjärgse depressiooni test (EPDS), mis on loodud just selle perioodi jaoks (tavalised depressioonitestid on pärast sünnitust eksitavad, sest une ja energia küsimused „loevad punkte“ juba lapse tõttu).

Miks see ei ole „iseloomu nõrkus“

Sünnitusjärgse depressiooni põhjused on bioloogia, psühholoogia ja elutingimuste koosmõju. Järsk hormoonide langus mõjutab aju virgatsaineid, krooniline unepuudus on iseenesest depressiooni riskitegur (ja sünnitusjärgne periood on ainus aeg, mil see kestab kuid järjest), lisanduvad valu ja kehaline taastumine, identiteedi murrang, kodune isolatsioon, rahaline surve ja väga sageli toe puudumine. Risk on suurem, kui varem on olnud depressiooni või ärevust, kui rasedus või sünnitus oli raske või kui lähedastelt ei saa piisavalt abi.

Ükski neist teguritest ei ole tahtejõu küsimus. Sünnitusjärgne depressioon tabab ka neid, kellel „on kõik olemas“, ja neid, kes ootasid last kõige rohkem maailmas.

See juhtub ka isadega

Vähe tuntud fakt: sünnitusjärgset depressiooni kogeb ka umbes iga kümnes isa. Enamasti avaldub see mitte kurbuse, vaid ärrituvuse, eemaldumise (tööle põgenemise), uneprobleemide või alkoholi tarvitamisena. Risk kasvab eriti siis, kui depressioon on ka partneril. Isade depressioon mõjutab samuti lapse arengut ja on samuti ravitav. Isadele sobib tavaline depressiooni test (PHQ-9).

Mida ema saab ise teha

  1. Nimetage see ja öelge valjusti partnerile, sõbrannale või oma emale: „mul ei ole lihtsalt raske, mul võib olla depressioon“. See ei ole kaebus, vaid lause, millest abi algab.
  2. Pöörduge spetsialisti poole perearsti, ämmaemanda, naistearsti või otse psühhiaatri või kliinilise psühholoogi kaudu. Öelge otse: „ma kahtlustan sünnitusjärgset depressiooni“. Ravi toimib: kergematel juhtudel aitab psühhoteraapia (eriti KKT ja interpersonaalne teraapia), raskematel ka ravimid, mille hulgas on imetamisega sobivaid (selle otsustab arst ja imetamine ei ole peaaegu kunagi ravi takistuseks).
  3. Ravige und nagu ravimit. Leppige kokku vähemalt üks 4 kuni 5 tunni pikkune katkematu uneplokk ööpäevas (partner võtab üle pudelist toitmise või lihtsalt lapse), sest minimaalse uneta ei hakka ükski teraapia toimima.
  4. Laske latt madalamale. Segamini kodu ja piimasegu „ainult rinnapiima“ asemel ei ole emaks olemise läbikukkumised. Selles etapis on „piisavalt hea“ täiuslik.
  5. Punane joon. Kui tekivad mõtted enesevigastamisest või tundub, et perel oleks parem ilma teieta, on abi vaja täna: emotsionaalse toe telefon 116 123 (iga päev kell 10-24, tasuta; palunabi.ee), Ohvriabi kriisitelefon 116 006 (ööpäev läbi) või ägeda ohu korral 112 ja erakorralise meditsiini osakond. See on haiguse sümptom, mis ravi käigus möödub, kuid sellega ei tohi üksi oodata.

Mida pere saab konkreetselt teha

Partneri ja lähedaste roll on siin tohutu ning see ei koosne sõnadest:

  • Võtke ööd või osa neist üle. Uni on emale praegu ravi osa, mitte luksus.
  • Toitke ja koristage küsimata. Mitte „ütle, kui midagi vaja“, vaid toodud supp, välja viidud prügi, tund lapsega, kuni ema on duši all või õues.
  • Kuulake parandamata. Laused „kõik emad on väsinud“ või „võta end kokku, sul on ju terve laps“ on keelatud, sest need süvendavad süütunnet. Toimivad „see kõlab väga raskelt“, „sa ei ole üksi“, „see on haigus ja see läheb üle“.
  • Olge sild abini. Otsige kontaktid, pange aeg kinni, viige kohale, olge vastuvõtu ajal lapsega. Depressioon võtab organiseerimisvõime, nii et võtke see osa enda peale.
  • Jälgige, kuid ärge hirmutage. Kui kuulete lauseid mõttetusest või „neil oleks ilma minuta parem“, reageerige nagu kiireloomulisele olukorrale (vt eespool), rahulikult ja ilma draamata.

Miks on oluline mitte viivitada

Ravimata sünnitusjärgne depressioon ei kahjusta ainult ema: see takistab sideme kujunemist lapsega ja pikale veninuna on seotud lapse aeglasema emotsionaalse ja kõne arenguga. See ei ole süüdistus („nüüd olen ka selles süüdi“), vaid vastupidi, argument, et abi otsimine on lapse eest hoolitsemine: ennast ravides ravib ema ka lapse maailma. Enamik naisi, kes saavad sobivat abi, paraneb täielikult, tavaliselt mõne kuu jooksul.

Ja eraldi lause harvaesineva, kuid kiireloomulise seisundi kohta: kui pärast sünnitust (enamasti esimese 2 nädala jooksul) tekivad segasus, hallutsinatsioonid, kummalised ideed või järsud käitumismuutused, võib see olla sünnitusjärgne psühhoos, mis vajab kiiret arstiabi samal päeval (112 või erakorralise meditsiini osakond). See on harv (üks-kaks juhtu 1000 sünnituse kohta), kuid seda ei tohi „kodus jälgida“.

See artikkel on hariva eesmärgiga ega asenda arsti konsultatsiooni.

Allikad: Cox J. L., Holden J. M., Sagovsky R. (1987). Detection of postnatal depression: Development of the 10-item Edinburgh Postnatal Depression Scale. British Journal of Psychiatry; O’Hara M. W., McCabe J. E. (2013). Postpartum depression: current status and future directions. Annual Review of Clinical Psychology; Paulson J. F., Bazemore S. D. (2010), isade sünnitusjärgse depressiooni metaanalüüs, JAMA.

Kas see leht oli teile kasulik?

Sarnased artiklid