„Mu tuju on nagu kiik: kord naeran, kord nutan. Äkki olen bipolaarne?“ Tõenäoliselt mitte, sest meeleolu muutumine päeva või nädala jooksul on inimesele (eriti väsinud või stressis inimesele) loomulik. Bipolaarne häire on hoopis teise mõõtmega nähtus: mitte kiik, vaid aastaajad, mis kestavad nädalaid ja muudavad inimest nii, et teda on raske ära tunda. Vaatame erinevused läbi.
Mis on bipolaarne häire tegelikult
Bipolaarne häire on krooniline meeleolu regulatsiooni haigus, mida põeb umbes 1 kuni 2 protsenti inimestest. Selle olemus on episoodid ehk selgelt piiritletud perioodid, mil meeleolu, energia ja mõtlemine muutuvad pikaks ajaks ühe kahest poolusest suunas.
Depressiooniepisood näeb välja nagu klassikaline depressioon: rõhutud meeleolu, anhedoonia (võimetus rõõmu tunda), energiapuudus, süütunne, une- ja isumuutused, mõtted surmast, ning see kestab nädalaid või kuid. Bipolaarse häirega inimesed veedavad depressioonis märksa rohkem aega kui maanias, mistõttu haigus peidab end sageli „tavalise depressiooni“ maski taha.
Maaniaepisood on vastaspoolus ja seda tasub täpselt tunda, sest levinud ettekujutus („rõõmus ja energiline“) on eksitav. Maania on vähemalt nädal kestev seisund, mil und on vaja dramaatiliselt vähem (kolm või neli tundi ja ikka jõudu täis), kõne on kiire ja peatamatu, mõtted lendavad, enesehinnang kerkib suurushullustuseni („mul on eriline missioon“), tähelepanu hüppab ja käitumine muutub riskantseks: kulutatakse säästud, võetakse laene, tehakse impulsiivseid otsuseid töö, suhete või investeeringute kohta. Kõige olulisem on see, et maanial on tagajärjed, rahalised, juriidilised ja suhetes, ning see lõpeb sageli kukkumisega sügavasse depressiooni. Inimene ise ei näe maania ajal probleemi, sest tunneb end paremini kui kunagi varem.
Hüpomaania on maania leebem versioon (vähem und, rohkem energiat ja ideid, kõrgenenud või ärritunud meeleolu vähemalt 4 päeva järjest), mis ei häiri elu nii dramaatiliselt ega paista seetõttu peaaegu kunagi probleemina. Ümbritsevad ütlevad „küll on produktiivne!“ ja inimene ise naudib seda aega.
I tüüp, II tüüp ja tsüklotüümia
- I tüüpi bipolaarne häire: vähemalt üks täielik maaniaepisood (enamasti ka depressiooniepisoodid). Maania on siin ilmne ja lõpeb üsna sageli haiglaraviga.
- II tüüpi bipolaarne häire: hüpomaania ja sügava depressiooni episoodid. See on kõige salakavalam variant, sest inimene pöördub abi saamiseks ainult depressiooni pärast (hüpomaania ajal ju „tunnen end hästi“), saab antidepressante ja need võivad ilma meeleolu stabilisaatorita vallandada hüpomaania või muuta tsüklid sagedasemaks. Just seepärast hilineb II tüübi diagnoos keskmiselt kõige kauem.
- Tsüklotüümia: kroonilised leebemad kõikumised kerge depressiooni ja hüpomaania tunnuste vahel, mis kestavad aastaid.
Meeleolu kõikumine või bipolaarne häire? Neli eristavat küsimust
- Kestus. Tavalised kõikumised (ja näiteks emotsionaalselt ebastabiilse isiksuse jooned) muutuvad tundide või päevadega, sageli vastusena sündmustele. Bipolaarsed episoodid kestavad nädalaid ja elavad oma elu, sõltudes asjaoludest vähe.
- Uni. Põhiküsimus: kas esineb perioode, mil und on vaja dramaatiliselt vähem ja energia mitte ei vähene, vaid suureneb? Väsinud unetusekannataja ja hüpomaanias inimene on vastandid: esimene unistab väljamagamisest, teisele tundub uni tarbetu.
- Toimetuleku muutus. Episoodi ajal on inimest raske ära tunda: rahulikust saab peatamatu rääkija, säästlikust pillaja, ettevaatlikust riskija. Tavaline meeleolu kõikumine isiksust ümber ei kirjuta.
- Tagajärjed. Kas „tõusu“ perioodid jätavad endast maha kahju: võlgu, purunenud suhteid, pooleli jäetud töid, häbi oma käitumise pärast? Produktiivne hea tuju kahju maha ei jäta.
Esmaseks hinnanguks tehke bipolaarse häire test, mis keskendub just tõusuepisoodide äratundmisele. Siin ei saa test aga kuidagi asendada arsti: bipolaarse häire diagnoosimine on keeruline isegi spetsialistidele (esimestest sümptomitest õige diagnoosini kulub keskmiselt 6 kuni 10 aastat), sest episoode tuleb eristada depressioonist, ADHD-st, isiksuse eripäradest, kilpnäärmehaigustest ja ainete mõjust.
Miks diagnoos on nii oluline: erinev ravi
Bipolaarset häiret ravitakse teisiti kui depressiooni ja see on peamine põhjus, miks seda on oluline ära tunda:
- Ravi aluseks on meeleolu stabilisaatorid (liitium, mis on vanim ja mida peetakse siiani üheks tõhusamaks, ning teised) ja teatud antipsühhootikumid. Antidepressandid üksi, ilma stabilisaatorita, võivad aga kahjustada.
- Rütmi kaitsmine on peaaegu sama oluline kui ravimid: püsiv unerežiim ennetab episoode, unetud ööd (eksamisessioon, öötöö, peod) on aga kõige sagedasem episoodi vallandaja. Samuti alkohol ja stimulandid.
- Varajased märgid. Haiged ja nende lähedased õpivad ära tundma oma episoodi eelmärke (näiteks lühenenud uni ja äkki tekkinud „geniaalsed plaanid“) ning neil on kokkulepitud plaan, nii et kõne arstile aitab ravi korrigeerida enne, kui episood hoo sisse saab.
- Psühhoharidus ja teraapia õpetavad haigusega elama: mitte võidelda iga meeleolu vastu, aga ka mitte maha magada tõelisi laineid.
Sobiva raviga elab enamik bipolaarse häirega inimesi täisväärtuslikku elu: nad töötavad, loovad pere, teostavad ennast. Ravimata on see häire aga julm, sest hävitab rahaasju ja suhteid ning depressioonifaasides on enesetapurisk kõrge. Seepärast on üks olulisemaid sõnumeid järgmine: kui teil on depressioon, mis antidepressantidele „ei allu“, või tunnete end pärast nende võtmist „liiga hästi“, rääkige arstile kõigist tõusuperioodidest, isegi kui need tundusid teie elu parimad.
Kui elate praegu läbi rasket aega, ärge jääge üksi: rääkige oma perearsti või psühhiaatriga. Tuge pakub emotsionaalse toe ja hingehoiu telefon 116 123 (iga päev kell 10-24, tasuta; palunabi.ee). Kui on vahetu oht elule, helistage 112.
See artikkel on hariva eesmärgiga ega asenda arsti konsultatsiooni.
Allikad: Grande I. jt (2016). Bipolar disorder. The Lancet; Hirschfeld R. M. jt (2000). Development and validation of a screening instrument for bipolar spectrum disorder: the Mood Disorder Questionnaire. American Journal of Psychiatry; NICE juhend CG185 (bipolaarne häire).