Liigu sisu juurde
KõikTestid.ee
Sõltuvused

Telefonisõltuvuse test

Keskmine inimene puudutab telefoni sadu kordi päevas ja enamasti mitte sellepärast, et ta nii otsustas, vaid sellepärast, et käsi sirutus ise. Telefonid on maailma parimate tähelepanuinseneride loodud nii, et neist oleks raske lahti saada: muutuv tasu (mis uut on?), lõputu voog ja teavitused, mis teavad alati, millal teie tahtejõud on kõige nõrgem. Küsimus ei ole selles, kas telefon teid tõmbab (see tõmbab kõiki), vaid selles, kui palju see teile maksma läheb.

Kaksteist meie enda koostatud küsimust telefoni koha kohta teie päevas: automaatsed harjumused, ärevus ilma telefonita (nn nomofoobia) ning mõju unele, tähelepanule ja suhetele. See ei ole nomofoobia küsimustik NMP-Q ega muu teaduslik skaala, mistõttu tulemust ei saa nende punktidega võrrelda.

Jaga:
12 küsimust ~2 min. Tasuta

Alustage testi

Õigeid ega valesid vastuseid siin ei ole, seega vastake nii, nagu tegelikult on. Tulemust näete kohe.

Teie vastuseid ei saadeta ega salvestata kuskile, kõik toimub ainult teie brauseris.

Kas telefon võib tekitada sõltuvust?

Ametlikes klassifikatsioonides „telefonisõltuvuse“ diagnoosi (veel) ei ole, kuid teadlased on probleemse nutitelefoni kasutuse nähtuse osas laialdaselt ühel meelel: seda mõõdetakse samade kriteeriumide järgi nagu käitumuslikke sõltuvusi (kontrolli kaotus, taluvus, ärevus objekti puudumisel, jätkamine vaatamata kahjule) ja see toimib sama aju tasumehhanismi kaudu. Kõige tugevam konks on muutuv tasu: nagu mänguautomaat, tasub ka telefon ettearvamatult (vahel huvitav sõnum, vahel mitte midagi) ja just ettearvamatu tasu kujundab kõige visamaid harjumusi.

Oma nime on välja teeninud ka ärevus ilma telefonita: nomofoobia (ingl no mobile phone phobia). See ei ole ametlik foobia, vaid tabav termin tunde kohta, mida tunneb enamik: tühi aku või koju unustatud telefon tekitab ebaproportsionaalset ärevust, nagu oleksime jäänud ilma osast iseendast. Mida tugevam see tunne on, seda rohkem telefon juhib, mitte ei teeni.

Mis see maksab: uni, tähelepanu, meeleolu

Probleemsel kasutusel on kolm suurimat arvet. Esimene on uni: õhtune kerimine lükkab uinumist edasi (nii erutava sisu, valguse kui ka lihtsalt „veel viis minutit“ tõttu) ja voodi kõrval olev telefon ahvatleb seda öösel kontrollima. Unepuudus omakorda nõrgendab enesekontrolli ja ring sulgub. Teine on tähelepanu: isegi vaikiv telefon laual halvendab märgatavalt keeruliste ülesannete sooritamist (osa ajust valvab seda) ja pidev ümberlülitumine treenib hajameelsust nagu lihast.

Kolmas arve on meeleolu ja suhted: passiivset voo tarbimist seostatakse uuringutes halvema enesetunde ja sotsiaalse võrdlemisega (kõigi teiste elu tundub parem) ning telefon vestluse ajal (nähtus, mida kutsutakse inglise keeles phubbing) vähendab märgatavalt vestluse ja suhete kvaliteeti. Oluline aus märkus: osa neist seostest on kahesuunalised (halb enesetunne tõukab samuti ekraani poole), seega on parim isiklik test mitte statistika, vaid teie enda vastus testi küsimusele: kuidas te end pärast poolt tundi kerimist tunnete?

Digihügieen: mida tegelikult teha?

Kõige tõhusam strateegia ei ole tahtejõud, vaid takistuste kujundamine: automaatne harjumus vajab lihtsust, seega tehke see raskemaks. Lülitage välja mittevajalikud teavitused (jätke alles ainult inimesed), viige aega neelavad äpid avaekraanilt ära või kustutage need (päris vajaduse jaoks jääb brauser), lülitage sisse halltoonid, seadke äppidele limiidid. Ja vastupidi: tehke head harjumused lihtsamaks, raamat padjal toimib paremini kui lubadus „mitte kerida“.

Teine suund: tsoonid ja rituaalid. Kaks telefonivaba tsooni (magamistuba ja söögiajad) annavad ebaproportsionaalselt palju kasu; äratuse ülesande võtab üle tavaline äratuskell. Esimene pool tundi hommikul ilma ekraanita muudab kogu päeva tooni. Kolmas suund: asendused tunnetele. Telefon täidab enamasti igavust, ärevust ja üksildust; kui teil ei ole nendele tunnetele muid vastuseid, ei pea ükski limiit kaua vastu. Tähelepanu treenimiseks sobib keskendumisvõime test ja harjumuste ülesehitamiseks harjumuste test.

Lapsed, noorukid ja telefonid: lühidalt vanematele

Vanematele on kõige tähtsamad kolm teadmist. Esiteks alles küpsevad lapse aju eneseregulatsioonisüsteemid, seega toimib „lepi endaga limiit kokku“ lapse puhul veel halvemini kui täiskasvanul: piire peab hoidma keskkond (ekraanireeglid, telefon mitte magamistoas ning teatud vanuseni ka tehnilised vanemliku kontrolli vahendid). Teiseks on kõige tugevam mõjur vanemate eeskuju: lapsed kopeerivad mitte reegleid, vaid käitumist, ja „pane telefon ära“ telefoni keriva isa suust ei toimi.

Kolmandaks ei ole iga pikk kasutus sõltuvus: noorukile on telefon ka tema sotsiaalne elu. Murettekitavad märgid on samad mis täiskasvanutel: lagunev uni, pooleli jäetud hobid, eraldumine, agressiivsus seadme äravõtmisel, langevad hinded. Sel juhul süvendavad ainuüksi keelud sageli konflikti, aitab aga vestlus sellest, mida telefon lapsele asendab, ja vajadusel psühholoogi abi. Laiema pildi annavad internetisõltuvuse ja arvutimängusõltuvuse testid.

Korduma kippuvad küsimused

Kui palju ekraaniaega päevas on „normaalne“?

Üldist arvu ei ole, sest tähtsam kui see, kui palju, on see, kuidas ja mis hinnaga: kaks tundi sihipärast kasutust (sõnumid, töö, navigeerimine) on tervislikum kui tund automaatset öist kerimist. Tundidest paremad mõõdikud: kas telefon võtab teilt und, kas see segab töötamist ja inimestega koos olemist, kas suudate selle rahulikult teise tuppa jätta.

Kas kustutada sotsiaalmeedia või piisab limiitidest?

Oleneb suhtest. Kui limiidid peavad ja tunnete end pärast hästi, siis neist piisab. Kui limiite pikendatakse pidevalt „veel viie minuti“ võrra, on tõhusam äpp kustutada ja jätta alles brauseriversioon: sisu jääb kättesaadavaks, kuid automaatne refleks kaob. Paljud on üllatunud, et „hädavajalikku“ äppi ei igatse nad juba nädala pärast.

Miks ma tunnen telefoni vibratsiooni, mida ei olnud?

See on fantoomvibratsiooni sündroom, mis on väga sage telefoni intensiivselt kasutavatel inimestel: aju ootab signaali nii väga, et tõlgendab juhuslikke aistinguid (riide puudutust, lihase tõmblust) vibratsioonina. Iseenesest ei ole see ohtlik, kuid on hea märk sellest, et närvisüsteem valvab telefoni järele liiga palju.

Kas nädalavahetuse „digipaast“ annab midagi?

Ühekordse aktsioonina vähe: harjumused tulevad esmaspäeval tagasi. Katsena on see aga väärtuslik: näitab, kui suur osa kasutusest oli automaatika, kui kiiresti tähelepanu taastub ja mida tegelikult igatsetakse (enamasti kaht-kolme inimest, mitte voogusid). Parim tulemus saavutatakse siis, kui pärast paastu ei tooda tagasi kõike, vaid ainult seda, millest tõesti puudu jäi.

Kas minu vastuseid salvestatakse?

Ei. Kõik arvutused tehakse teie brauseris, vastuseid ei saadeta ega salvestata kuhugi.

Allikad ja metoodika

Testi koostas KõikTestid.ee toimetus, tuginedes allpool toodud allikatele. Kuidas me teste koostame ja hindame, lugege metoodika lehelt.

  • Yildirim C., Correia A. P. (2015). Exploring the dimensions of nomophobia: Development and validation of a self-reported questionnaire. Computers in Human Behavior, 49.
  • Billieux J. (2012). Problematic use of the mobile phone: A literature review and a pathways model. Current Psychiatry Reviews, 8(4).
  • Ward A. F. jt (2017). Brain drain: The mere presence of one’s own smartphone reduces available cognitive capacity. Journal of the Association for Consumer Research, 2(2).
Kas see test oli teile kasulik?