Sisemise lapse test
Sisemise lapse mõiste, mida populariseerisid terapeudid John Bradshaw ja Charles Whitfield, kirjeldab lihtsat mõtet: kanname endas oma lapsepõlve kogemusi, vajadusi ja haavu ning need mõjutavad vaikselt täiskasvanuelu. Kui mõned lapsepõlve vajadused (turvalisus, aktsepteerimine, nähtud olemine) jäid rahuldamata, reageerib täiskasvanu mõnikord tugevamalt, kui olukord nõuab: tema reaktsiooni taga peitub haavatud laps, kellel valutab jälle sama vana haav.
Neliteist väidet näitavad, kui palju teie praegustest reaktsioonidest võib tuleneda lapsepõlve rahuldamata vajadustest. See ei ole diagnoos ega vanemate süüdistamine, vaid leebe pilk iseendale. Oluline märkus: „sisemine laps“ on terapeutiline kujund, mitte teaduslik diagnoos, kuid see on kasulik ja sageli väga kõnekas.
Alustage testi
Õigeid ega valesid vastuseid siin ei ole, seega vastake nii, nagu tegelikult on. Tulemust näete kohe.
Teie vastuseid ei saadeta ega salvestata kuskile, kõik toimub ainult teie brauseris.
Teie varasemad tulemused selles testis
Tulemusi hoitakse ainult teie brauseris ja neid ei saadeta kuhugi. Kui kordate testi iga paari nädala tagant, näete, kuidas olukord muutub.
Mis on sisemine laps
Sisemise lapse mõistet on psühholoogias arendanud mitu autorit, laiemale avalikkusele tegid selle tuntuks John Bradshaw ja Charles Whitfield. Mõte on selline: meis elab osa meie lapsepõlvest koos kõigi selle vajaduste, tunnete, spontaansuse ja haavadega. Kui lapsepõlves olid põhivajadused rahuldatud, tunneb see sisemine laps end turvaliselt ja annab meile oskuse mängida, luua ja rõõmustada. Kui need jäid rahuldamata, jääb ta haavatuks ja mõjutab vaikselt täiskasvanuelu.
Praktikas paistab see nii: täiskasvanud, mõistlik inimene reageerib mõnikord tühiasjale ebaproportsionaalselt tugevalt (valdab hirm maha jäetud saada, häbi, abitus). Sageli ei peitu sellise reaktsiooni taga praegune olukord, vaid vana haav, mida kogemata riivatakse. Seepärast on sisemise lapsega töötamine sisuliselt õppimine ära tundma, millal reageerib minevik, ja andma endale seda, mis kunagi puudu jäi.
Oluline täpsustus kujundi kohta
Tuleb ausalt öelda: „sisemine laps“ on terapeutiline kujund, mitte teaduslik diagnoos ega eraldi moodustis ajus. Seda ei leia haiguste klassifikatsioonidest ja osa akadeemilisest psühholoogiast suhtub sellesse ettevaatlikult. See ei tähenda, et kujund oleks väärtusetu: see on võimas viis rääkida sellest, kuidas varased kogemused kujundavad täiskasvanu tundeid ja reaktsioone, ning paljude inimeste jaoks on see väga kõnekas.
Selle kujundi all on tõsine teaduslik alus: kiindumusteooria, uuringud varaste kogemuste mõjust ning lapsepõlve negatiivsete kogemuste uuringud, mis näitavad, et varane keskkond mõjutab pikka aega enesetunnet ja suhteid. Seepärast on sisemise lapsega töötamist kõige parem mõista kui arusaadavat keelt nende tõsiste teemade jaoks, mitte kui maagiat.
Kuidas sisemise lapse haavu ravida
Sisemise lapsega töötamise põhiidee on lihtne ja leebe: seda, mida laps toona ei saanud, saab täiskasvanu endale nüüd tasapisi anda. Kui puudu jäi turvalisusest, saate luua endale turvalise ja usaldusväärse igapäeva; kui puudu jäi aktsepteerimisest, saate enesekriitika asemel harjutada leebust iseenda vastu; kui puudu jäi nähtud olemisest, saate õppida märkama ja nimetama oma tundeid ja vajadusi. See ei ole ühekordne tegu, vaid uus suhe iseendaga.
Praktilised sammud on oma tundlike kohtade äratundmine, tugeva reaktsiooni „vanuse“ märkamine (kui vanana ma end praegu tunnen), leebe sisehääl karistava asemel ning luba endale mängida ja rõõmustada. Sügavate haavade korral, eriti kui need on seotud raske lapsepõlvega, aitab väga palju töö psühhoterapeudiga. Seotud teemad: lapsepõlvekogemused, emotsionaalne hooletusse jätmine ja enesearmastus.
Korduma kippuvad küsimused
Kas sisemise lapsega töötamine tähendab vanemate süüdistamist?
Ei, ja see on oluline. Sisemise lapsega töötamise mõte ei ole süüdlaste otsimine, vaid mõistmine, kuidas varased kogemused teid täna mõjutavad, ning nende haavade tervendamine. Sageli tegid vanemad seda, mida oskasid, koos oma haavade ja piiratud võimalustega. Võib tunnistada, et midagi jäi puudu, ja samal ajal mitte muuta seda süüdistuseks: need kaks asja ei sega teineteist. Eesmärk on teie praegune heaolu, mitte kohus mineviku üle.
Kas „sisemine laps“ on päriselt olemas või on see ainult kujund?
See on terapeutiline kujund, mitte füüsiline moodustis ajus ega ametlik diagnoos. Kuid selle all on tõsine teaduslik alus: kiindumusteooria ja uuringud selle kohta, kuidas varased kogemused kujundavad pikaks ajaks enesetunde, suhted ja reaktsioonid. Seepärast on sisemise lapse mõistet kõige parem käsitleda kui arusaadavat ja kõnekat keelt nende päris teemade jaoks. Paljusid inimesi aitab see ennast paremini mõista, isegi kui akadeemiliselt on tegu kujundi, mitte teadusliku terminiga.
Kas saan sellega ise tegelda või on vaja terapeuti?
See sõltub sügavusest. Kergemate tundlike kohtadega saab palju ise ära teha: tunda ära oma reaktsioone, harjutada leebust iseenda vastu, lubada endale mängu ja puhkust. Kuid kui haavad on sügavad ja seotud raske lapsepõlve, trauma või hooletusse jätmisega või kui tugevad reaktsioonid häirivad elu märkimisväärselt, on palju tõhusam ja turvalisem töötada psühhoterapeudiga. Mõned haavad paranevad just suhtes teise inimesega, seepärast ei piisa üksi tehtavast tööst alati.
Kas minu vastuseid salvestatakse?
Ei. Kõik arvutused tehakse teie brauseris, vastuseid ei saadeta ega salvestata kuhugi.
Allikad ja metoodika
Testi koostas KõikTestid.ee toimetus, tuginedes allpool toodud allikatele. Kuidas me teste koostame ja hindame, lugege metoodika lehelt.
- Bradshaw J. (1990). Homecoming: Reclaiming and Championing Your Inner Child. Bantam.
- Whitfield C. L. (1987). Healing the Child Within. Health Communications.
Aitäh! Teie arvamus aitab meil saiti paremaks teha.