Emotsionaalse hooletusse jätmise test
Emotsionaalne hooletusse jätmine (inglise keeles CEN, childhood emotional neglect) on see, mida lapsepõlves EI OLNUD: täiskasvanud ei tundnud huvi, mida laps tunneb, ei küsinud, ei lohutanud, ei aidanud tundeid mõista ega välja kannatada. See ei jäta nähtavaid jälgi ja sageli paistab pere kõrvalt täiesti korras, mistõttu täiskasvanuks saanud inimene ei leia oma raskustele seletust: „mind ei peksnud ega kiusanud keegi, miks mul on nii tühi?“
Psühholoog Jonice Webbi kirjeldatud CEN on täiskasvanu elus äratuntav iseloomuliku kogumi järgi: tühjustunne, raskus mõista oma tundeid ja vajadusi, liigne iseseisvus ja rangus enda vastu. Kaksteist küsimust koostasime ise, tuginedes neile tunnustele: see ei ole Webbi CEN-i küsimustik, mistõttu tulemusi ei saa tema punktidega võrrelda. Vastake selle järgi, kuidas te end praegu, täiskasvanuna, tunnete.
Alustage testi
Õigeid ega valesid vastuseid siin ei ole, seega vastake nii, nagu tegelikult on. Tulemust näete kohe.
Teie vastuseid ei saadeta ega salvestata kuskile, kõik toimub ainult teie brauseris.
Teie varasemad tulemused selles testis
Tulemusi hoitakse ainult teie brauseris ja neid ei saadeta kuhugi. Kui kordate testi iga paari nädala tagant, näete, kuidas olukord muutub.
Mis on lapsepõlve emotsionaalne hooletusse jätmine?
Emotsionaalne hooletusse jätmine on puudumise trauma: erinevalt vägivallast või sõnalisest alandamisest, kus lapsele tehakse midagi kahjulikku, ei anta siin lapsele lihtsalt seda, mida ta emotsionaalseks arenguks hädasti vajab, tähelepanu tema sisemaailmale. Vanemad võivad olla füüsiliselt kohal, last ülal pidada, viia teda trennidesse ja samal ajal mitte kunagi küsida, kuidas laps end tunneb, mitte märgata tema kurbust, mitte lohutada ning tundepuhanguid peatada („ära nuta“, „ära vihasta“, „ära muretse tühiasjade pärast“).
Sellisest keskkonnast pärit laps õpib õppetunni, mida keegi valjusti ei öelnud: minu tunded ei ole olulised, neid ei tasu jagada, nendega tuleb ise toime tulla või need välja lülitada. Lapsepõlves on see õppetund mõistlik kohanemine, täiskasvanuna muutub see aga takistuseks: inimene tunneb ennast raskelt, läheneb inimestele raskelt ja elab ebamäärase tühjusega. Psühholoog Jonice Webb, kes CEN-i mõiste populaarseks tegi, nimetab seda „lapsepõlvest pärit nähtamatuks jõuks“: see on nähtamatu just seetõttu, et otsime seda, mis juhtus, kuid kahju tuleb siin sellest, mis jäi juhtumata.
Kuidas CEN täiskasvanu elus välja näeb?
Kõige sagedasemad tunnused, mida CEN-i käsitlev kirjandus kirjeldab ja mida see test mõõdab:
- Tühjustunne: ebamäärane „midagi on puudu“, mis ei kao ka eesmärkide saavutamisel
- Raskus tunda: küsimus „mida sa tunned?“ ajab segadusse; emotsioone tajutakse uduselt või ainult keha kaudu
- Liigne iseseisvus: abi paluda on peaaegu füüsiliselt võimatu; „pean ise hakkama saama“
- Rangus enda vastu: halastamatu sisemine kriitik, kuigi teiste vastu on inimene leebe
- Tunne „ma olen teistsugune“: nagu oleksid kõik saanud elu kasutusjuhendi, aga teie mitte
- Teiste eest hoolitsemine enda asemel: teiste vajadusi nähakse selgelt, enda omi justkui ei olekski
Miks see ei ole vanemate süüdistamine?
CEN-i teema põrkub sageli sisemise vastupanuga: „mu vanemad püüdsid“, „nad andsid kõik, mis suutsid“. Mõlemad väited on enamasti tõesed. Lapsi jätavad emotsionaalselt hooletusse tavaliselt vanemad, kes kasvasid ise üles emotsionaalses näljas ega oska tunnete keelt lihtsalt rääkida: ei saa õpetada seda, mida ise ei saanud. Lisaks mängivad rolli asjaolud (ellujäämisrežiim, haigused, põlvkonna normid „laps peab olema söönud ja riides, mitte tema tundeid arutama“).
Seepärast ei ole CEN-iga töötamine kohus vanemate üle, vaid inventuur enda jaoks: mis mul puudu jäi, kuidas see mind praegu mõjutab ja kuidas seda ise juurde kasvatada. Täiskasvanu jaoks on kaks head uudist. Esiteks on emotsionaalsed oskused (tunnete äratundmine, nimetamine, jagamine, palumine) just nimelt oskused: neid treenitakse nagu lihast. Teiseks muutub aju kogu elu: turvalised suhted, teraapia ja harjutamine kirjutavad varase programmi „minu tunded ei ole olulised“ päriselt ümber.
Millest muutumist alustada?
Esimene samm on tundelihase treenimine: peatuda mitu korda päevas ja küsida „mida ma praegu tunnen?“, otsides võimalikult täpset sõna. Alguses on vastus „ei tea“ või „normaalselt“ ja see ei ole ebaõnnestumine, vaid lähtepunkt: sõnavara kasvab harjutamisega. Abiks on tunnete loendid, päevik ja digiajastul ka meeldetuletused telefonis. Teine samm on vajaduste lubamine: märgata iga päev vähemalt üht oma vajadust (puhkuse, vaikuse, toe järele) ja vähemalt mõnikord see õigustamata rahuldada.
Kolmas samm on suhted teises suunas: jagada vähehaaval oma sisemaailma turvaliste inimestega ja harjutada palumist. Just suhetes CEN tekkis ja seepärast suhetes see ka paraneb. Kui aga soovite minna sügavamale või tunnete, et iseseisvalt asi edasi ei liigu, on teraapia kõige otsem tee: CEN-i puhul toimib see hästi, sest töötatakse mitte „katkise“ inimesega, vaid terve inimesega, kellel jäi kogemusi puudu. Seotud suunad enesetundmiseks: kiindumusstiil, enesekaastunne ja enesehinnang.
Korduma kippuvad küsimused
Mille poolest erineb emotsionaalne hooletusse jätmine vägivallast või traumast?
Vägivald ja alandamine on aktiivne kahju: midagi toimus ja seda saab meenutada. Emotsionaalne hooletusse jätmine on passiivne kahju: ei toimunud see, mis oleks pidanud toimuma (huvi tundmine, lohutamine, tunnete õpetamine). Seepärast on seda raskem ära tunda: mälestustes ei ole „sündmust“, on ainult ebamäärane tühjus. Mõlemad võivad jätta sarnaseid jälgi ja mõlemad väärivad tähelepanu; kui oli ka aktiivset kahju, vaadake vaimse vägivalla ja trauma teste.
Minu lapsepõlv paistis normaalne. Kas test võib eksida?
„Normaalne lapsepõlv“ ja emotsionaalne hooletusse jätmine saavad suurepäraselt läbi: pere võib olla korras, hoolitsev ja omamoodi armastav, kuid ilma tähelepanuta tunnetele. Test ei mõõda lapsepõlve sündmusi, vaid praeguseid tunnuseid (sidet tunnetega, tühjust, liigset iseseisvust), millel võib olla ka muid põhjusi. Kõrge tulemus on kutse sügavamale vaadata, mitte kohtuotsus lapsepõlvele.
Kas emotsionaalne hooletusse jätmine võib põhjustada depressiooni?
CEN suurendab haavatavust: tühjus, eemaldumine tunnetest ja krooniline enda hooletusse jätmine on hea pinnas depressioonile ja ärevusele. Kuid need on eri asjad: depressioon on seisund, mida diagnoositakse ja ravitakse praegu, CEN aga taust, millega töötatakse kauem. Kui tunnete pikaleveninud masendust, tehke kõigepealt depressioonitest ja tegelege sellega ning võtke CEN-i teema teraapiasse paralleelselt.
Kas võin oma lapsed emotsionaalselt hooletusse jätta, kui ma ise seda tähelepanu ei saanud?
Risk on suurem, kuid see ei ole saatus: tunnete keelt saab õppida koos lapsega. Praktiline miinimum: küsida lapselt iga päev, kuidas ta end tunneb, aktsepteerida kõiki tundeid (käitumist võib piirata, tundeid mitte) ja lohutada, ilma et kiirustaksite „parandama“. Vanematele, kes soovivad end hinnata, sobivad kasvatusstiili ja lapse emotsionaalse intelligentsuse test. Teie enda töö iseendaga on siin parim investeering lapsesse.
Kas minu vastuseid salvestatakse?
Ei. Kõik arvutused toimuvad teie brauseris, vastuseid ei saadeta ega salvestata kuhugi.
Allikad ja metoodika
Testi koostas KõikTestid.ee toimetus, tuginedes allpool toodud allikatele. Kuidas me teste koostame ja hindame, lugege metoodika lehelt.
- Webb J. (2012). Running on Empty: Overcome Your Childhood Emotional Neglect. Morgan James Publishing.
- Webb J. (2017). Running on Empty No More: Transform Your Relationships. Morgan James Publishing.
Aitäh! Teie arvamus aitab meil saiti paremaks teha.