Liigu sisu juurde
KõikTestid.ee

Kuidas edasilükkamisest lahti saada: sammud, et lõpuks alustada

Edasilükkamine (prokrastineerimine) ei ole laiskus ega iseloomu nõrkus. See on tunnetega toimetuleku probleem: me ei lükka edasi tööd, vaid ebameeldivaid tundeid, mida see tekitab (igavus, ärevus, hirm eksida, ülekoormatuse tunne). Seepärast ei ole lahendus „rohkem distsipliini“, vaid teistsugune suhe nende tunnete ja ülesande endaga.

Allpool on kirjas, mida teha, kui peaks alustama, aga kuidagi ei alusta.

  1. Tehke ülesanne naeruväärselt väikeseks

    Aju paneb vastu suurele ja ähmasele ülesandele („kirjutada aruanne“). Vähendage see sammuks, millest on peaaegu piinlik keelduda: „avada dokument ja kirjutada pealkiri“, „panna trenniriided selga“, „kirjutada üks lause“. Eesmärk ei ole lõpetada, vaid alustada, sest algus on kõige raskem osa.

  2. Leppige kokku ainult viis minutit tööd

    Lubage endale, et töötate ainult 5 (või 10) minutit ja võite siis pooleli jätta. Enamasti juhtub, et kui olete hoo sisse saanud, on jätkata lihtsam kui alustada, ja töötate kauem. Kuid isegi kui lõpetate viie minuti pärast, on see juba algus, ja igapäevane alustamine ongi kogu asja tuum.

  3. Nimetage, mida te tegelikult väldite

    Küsige endalt: milline ebameeldiv tunne on edasilükkamise taga? Hirm, et ei õnnestu? Igavus? Teadmatus, kust alustada? Ülekoormus? Kui tunne on nimetatud, saab sellega otse tegeleda: kui see on hirm eksida, lubage endale kehv mustand; kui te ei tea, kust alustada, ongi esimene samm see välja selgitada.

  4. Kõrvaldage segajad füüsiliselt

    Tahtejõud kaotab telefonile enamasti, seega ärge sundige seda võitlema. Viige telefon teise tuppa, sulgege ebavajalikud brauseri vahelehed, lülitage teavitused välja. Ümbruse muutmine toimib paremini kui otsus „ma ei lase end segada“. Tehke segajad ebamugavaks ja töö mugavaks.

  5. Ärge karistage ennast varasema edasilükkamise eest

    Enese piitsutamine („jälle lükkasin kõik edasi, ma olen luuser“) halvendab enesetunnet, halb enesetunne soodustab edasilükkamist ja ring käib edasi. Uuringud näitavad, et kaastunne enda vastu, mitte enesesüüdistamine, aitab kiiremini töö juurde tagasi pöörduda. Öelge endale: „Hea küll, lükkasin edasi, aga ma võin alustada kohe.“ Ja alustage väikesest sammust.

  6. Premeerige alustamist

    Planeerige pärast tööperioodi väike rõõm: kohv, jalutuskäik, seriaaliosa. Selge tasu aitab ajul siduda alustamist millegi heaga, mitte ainult piinaga. Ja tähistage väikesi samme, mitte ainult valmis tööd.

Mida vältida

  • Ärge oodake „õiget tuju“ või „inspiratsiooni“: motivatsioon tuleb enamasti pärast alustamist, mitte enne.
  • Ärge sõimake ennast edasilükkamise eest: enesesüüdistamine ainult suurendab vältimist.
  • Ärge plaanige „kõik ühe istumisega ära teha“: hiiglaslik eesmärk peletab eemale, jagage see väikesteks sammudeks.
  • Ärge jätke telefoni käeulatusse lootuses, et „suudate end talitseda“: kõrvaldage segajad füüsiliselt.

Millal abi otsida

Aeg-ajalt edasilükkamine on normaalne. Kuid kui edasilükkamine rikub pidevalt teie tööd, õpinguid või enesehinnangut, kui sellega kaasneb tugev ärevus, masendus või tunne, et „ma ei suuda keskenduda, ükskõik kui väga pingutan“, tasub sügavamale vaadata. Mõnikord peitub visa edasilükkamise taga ärevus, depressioon või tähelepanuraskused (ATH ehk ADHD), mida tasub hinnata ja vajaduse korral perearsti või psühholoogiga arutada.

Hinnata aitab prokrastineerimise test, tähelepanuraskuste kahtluse korral ka ADHD test ja täidesaatvate funktsioonide test.

Korduma kippuvad küsimused

Kas edasilükkamine on laiskus?

Ei. Laiskus oleks soovimatus üldse pingutada, kuid edasilükkajad tahavad sageli väga tööd ära teha ja vaevlevad, et ei suuda end sundida. Uuringud näitavad, et edasilükkamine on tunnetega toimetuleku probleem: me ei lükka edasi ülesannet ennast, vaid ebameeldivaid tundeid, mida see tekitab (ärevus, hirm eksida, igavus). Seepärast ei ole lahendus „rohkem tahtejõudu“, vaid töö nende tunnetega ja ülesande tükeldamine väikese esimese sammuni.

Miks ma tean, mida teha, aga ikka ei tee?

Sest teadmist ja tegutsemist juhivad erinevad asjad. Alustamist ei takista teabe puudus, vaid ebameeldiv tunne ja inerts. Võitlus iseendaga mõtetes („ma ju peaksin“) võidab harva. Palju paremini toimib ümbruse ja sammu suuruse muutmine: teha esimene samm naeruväärselt väikeseks, kõrvaldada segajad füüsiliselt ja leppida kokku ainult mõni minut tööd. Tegutsemine murrab sageli läbi selle, millest mõtlemine läbi ei murra.

Allikad

Teised nõuanded

Seotud artiklid