Liigu sisu juurde
KõikTestid.ee
Enesetundmine

Loovuse test

Loovus ei ole ammu enam ainult kunstnike pärusmaa: see on võime luua uusi ja kasulikke ideid, näha ebatavalisi seoseid ja lahendada probleeme seal, kus juhised enam ei toimi. Just seda nimetavad tööandjad aasta-aastalt tuleviku kõige nõutumate oskuste hulgas ja just see eristab neid, kes protsesse täidavad, nendest, kes need välja mõtlevad.

Kaksteist väidet, mille koostasime ise, hõlmavad teie mõtlemisharjumusi: ideede hulka, uudishimu, mängulisust, ebakindluse taluvust ja julgust teha teisiti. See on peegel, mis näitab teie loovuse lihase seisundit ja arengusuundi.

Jaga:
12 küsimust ~3 min. Tasuta

Alustage testi

Õigeid ega valesid vastuseid siin ei ole, seega vastake nii, nagu tegelikult on. Tulemust näete kohe.

Teie vastuseid ei saadeta ega salvestata kuskile, kõik toimub ainult teie brauseris.

Mis on loovus psühholoogia vaatest?

Loovuse teaduslikul määratlusel on kaks tingimust: idee peab olema uus ja kasulik (või mõtestatud). Ainult veidrus ei ole loovus, ainult kasu ilma uudsuseta samuti mitte. Uurimistraditsiooni algatas Joy Paul Guilford, kes eristas 1950. aastal konvergentset mõtlemist (leida üks õige vastus, seda mõõdavad IQ-testid) divergentsest mõtlemisest (luua palju erinevaid vastuseid, ja just see on loovuse mootor). Divergentset mõtlemist hinnatakse ideede hulga, mitmekesisuse ja originaalsuse järgi.

Oluline on ka see, mida loovus ei nõua: see ei nõua loomingulist elukutset (loov võib olla ka raamatupidaja, kes leidis elegantse lahenduse), ei nõua erakordset IQ-d (seos intelligentsuse ja loovuse vahel on olemas, kuid teatud piirist alates see nõrgeneb) ega ka inspiratsiooni muusat: uuringud näitavad, et kõige loovamad inimesed töötavad rütmiliselt, mitte välku oodates. Teie mõtlemistüüpide kaarti näitab lähemalt intelligentsuse tüüpide test.

Kolm loovuse müüti

Esimene müüt: „loovus on kaasasündinud“. Uuringud näitavad muud: divergentse mõtlemise ülesannete tulemused paranevad treeninguga ja loovuse tugevaim isiksusetegur (avatus kogemustele) kasvab uutest kogemustest. Geenid annavad stardipositsiooni, kuid lihas kasvab kasutamisest. Teine müüt: „loovus sünnib kaosest ja vabadusest“. Paradoksaalselt pigem soodustavad piirangud loovust, kui tapavad seda: haiku on rangem kui vabavärss ja parimad lahendused sünnivad sageli väikesest eelarvest. Täielik vabadus halvab, raamid fokusseerivad.

Kolmas ja kõige kahjulikum müüt: „hea idee tuleb kohe“. Loovusuuringute klassika (Dean Simonton jt) näitab, et hulk sünnitab kvaliteeti: parimad loojad loovad kõige rohkem keskpäraseid töid ja just suurest voost kerkivad esile meistriteosed. Praktiline järeldus: esimene idee ei ole peaaegu kunagi parim ning „halbade ideede“ loomine ilma hindamata ei ole aja raiskamine, vaid tee heade juurde.

Kuidas loominguline protsess toimib: küsimusest „ahaa“-hetkeni

Loomingulise protsessi klassikalisel mudelil (Graham Wallas) on neli faasi ja neid tasub teada, sest iga faas vajab erinevaid tingimusi. Ettevalmistus: teadlik töö probleemiga, materjali kogumine, katsetused. Inkubatsioon: probleem pannakse kõrvale ja aju ühendab punkte taustal; just seepärast tulevad ideed duši all, jalutades ja enne uinumist, mitte ekraani ees. Valgustus: see „ahaa“-hetk, mis näib maagiana, kuid on tegelikult kahe eelmise faasi saak. Kontroll: idee hindamine ja lihvimine, mil tööle naaseb kriitiline mõtlemine.

Kõige sagedasem tänapäevane viga on inkubatsiooni vahelejätmine: iga tühi minut täidetakse telefoniga ja ajul pole enam millal punkte ühendada. Seepärast algab loovuse hügieen igavuse tagasitoomisest (jalutuskäigud ilma kõrvaklappideta, kiirustamata dušš) ja unest, mille ajal aju päeva materjali aktiivselt kinnistab ja ümber seostab. Ideede hindamise faasis tuleb aga kasuks kriitilise mõtlemise test: loovus ilma kriitikata sünnitab jama, kriitika ilma loovuseta ei sünnita midagi.

Kuidas loovust arendada: toimivad harjutused

Esiteks hulga treenimine. Looge regulaarselt ideid ilma hindamata (10 kasutusviisi esemele, 5 lahendust probleemile, 3 nime ükskõik millele): hindamine lülitatakse teadlikult välja, sest sisemine tsensor on divergentse mõtlemise peamine pidur. Teiseks ristamine. Uued ideed on vanade kombinatsioonid, seepärast lugege oma valdkonnast väljapoole jäävaid raamatuid, rääkige teiste elukutsete inimestega ja küsige: „kuidas lahendaks selle probleemi kokk / insener / laps?“. Kolmandaks piirangumängud: lahendage probleem poole eelarvega, poole ajaga, ilma tavapärase tööriistata; raamid sunnivad uutmoodi mõtlema.

Neljandaks turvaline keskkond vigadeks. Loovus sureb seal, kus veidra idee eest karistatakse, seepärast eraldage (endale ja meeskonnale) loomisrežiim (kõik ideed on lubatud) hindamisrežiimist. Viiendaks kirjapanek: ideed on lühiealised, märkmik või telefonisalvestus on teie loovuse pangakonto. Ja kuuendaks rütm inspiratsiooni asemel: regulaarne loomeaeg (kas või 20 minutit) loob aastaga rohkem kui muusa ootamine. Kui pidur ei ole ideed, vaid hirm neid näidata, vaadake enesehinnangu ja perfektsionismi testi: loovust takistab enamasti julguse, mitte mõistuse puudus.

Korduma kippuvad küsimused

Kas loovus on kaasasündinud või õpitav?

Mõlemat, kuid õpitav osa on suurem, kui arvatakse: divergentse mõtlemise tulemused paranevad treeninguga ja loovust toitev avatus kogemustele kasvab uutest kogemustest. Geenid ja temperament annavad stardi, kuid erinevuse „tal oli idee“ ja „ta lõi midagi“ vahel määravad peaaegu alati harjumused: hulk, ristamine, rütm ja julgus näidata.

Ma ei ole kunstnik. Milleks mulle loovus?

Loovus on probleemide lahendamise oskus, mitte žanr: seda on vaja läbirääkimistel, lapsevanemaks olemisel, äris, inseneritöös ja igapäevaelus, kõikjal, kus juhend lõpeb enne probleemi. Tööturu uuringutes on see järjekindlalt kõige nõutumate oskuste hulgas just seetõttu, et rutiinsed ülesanded võtab üle automaatika, ebatavalised aga jäävad inimestele.

Miks tulevad parimad ideed duši all?

Inkubatsiooni tõttu: kui teadlik tähelepanu lõdvestub (dušš, kõndimine, monotoonne töö), ühendab aju vaikerežiimi võrgustik vabalt kaugeid assotsiatsioone ja „äkki“ kerkib esile lahendus, mille kallal varem töötasite. Praktiline järeldus: tehke pärast intensiivset tööd probleemiga teadlikult igav paus ilma ekraanita, see on protsessi osa, mitte laiskus.

Kuidas hinnata loovust objektiivselt, kui test põhineb ainult minu vastustel?

Teadus kasutab divergentse mõtlemise ülesandeid (kus hinnatakse ideede hulka ja originaalsust) ning tegelike tööde hindamist, kuid mõlemad meetodid vajavad hindajaid. Selline test nagu see näitab mõtlemisharjumusi ja julgust, kõige tõesem isiklik mõõdupuu on aga lihtne: kui palju uusi asju olete viimase aasta jooksul välja mõelnud ja ellu viinud?

Kas minu vastuseid salvestatakse?

Ei. Arvutused toimuvad ainult teie brauseris, vastuseid ei saadeta ega salvestata.

Allikad ja metoodika

Testi koostas KõikTestid.ee toimetus, tuginedes allpool toodud allikatele. Kuidas me teste koostame ja hindame, lugege metoodika lehelt.

  • Guilford J. P. (1950). Creativity. American Psychologist, 5(9).
  • Runco M. A., Jaeger G. J. (2012). The standard definition of creativity. Creativity Research Journal, 24(1).
  • Amabile T. M. (1996). Creativity in Context. Westview Press.
Kas see test oli teile kasulik?