Kogumishäire test
Täis pööning asju, mis „lähevad veel vaja“, ei tähenda veel häiret: sentimentaalsus ja varude hoidmine on normaalne inimlik omadus. Kogumishäire (DSM-5 klassifikatsioonis eraldi diagnoos) algab seal, kus suutmatus asjadest loobuda muutub nii tugevaks, et asjad võtavad üle eluruumid: laua taga enam ei sööda, voodit jagatakse kastidega, külalisi kutsuda pole enam võimalik ja katse midagi ära visata tekitab tõelist kannatust.
Kaksteist küsimust koostasime ise, toetudes kolmele kogumise valdkonnale, mida uuringutes hindab ka küsimustik SI-R (Saving Inventory - Revised): segaduse ulatusele, asjadest loobumise raskusele ja liigsele asjade soetamisele. Need ei ole SI-R küsimused, mistõttu teie punkte ei saa ametlike SI-R punktidega võrrelda. Vastake, mõeldes oma kodule praegu, mitte sellele, milline te sooviksite, et see oleks.
Alustage testi
Õigeid ega valesid vastuseid siin ei ole, seega vastake nii, nagu tegelikult on. Tulemust näete kohe.
Teie vastuseid ei saadeta ega salvestata kuskile, kõik toimub ainult teie brauseris.
Teie varasemad tulemused selles testis
Tulemusi hoitakse ainult teie brauseris ja neid ei saadeta kuhugi. Kui kordate testi iga paari nädala tagant, näete, kuidas olukord muutub.
Mis on kogumishäire?
Kogumishäire (ingl hoarding disorder) on seisund, kus inimesel on pidevalt ja tugevalt raske asjadest loobuda sõltumata nende tegelikust väärtusest, mistõttu asju koguneb nii palju, et need risustavad eluruumid ja häirivad elu. Alates 2013. aastast on see DSM-5 klassifikatsioonis eraldi diagnoos (varem peeti seda obsessiiv-kompulsiivse häire alatüübiks) ja kuulub obsessiiv-kompulsiivse spektri häirete hulka. Arvatakse, et seda esineb 2-6 protsendil inimestest ja tunnused süvenevad enamasti vanusega.
Diagnoosi tuum koosneb kolmest elemendist, mida mõõdab ka see test: raskus asjadest loobuda (otsus tekitab ärevust, süütunnet, kaotustunnet), segadus (asjad hõivavad elamiseks mõeldud ruumi) ja paljudel juhtudel liigne soetamine (ostetakse ja tuuakse koju rohkem, kui ära mahub). Neljas, nähtamatu element on kannatus: inimene kannatab olukorra all tavaliselt ise, isegi kui ümberkaudsetele tundub, et tal on „kõik hästi“.
Mille poolest erineb kogumine korratusest ja kollektsioneerimisest?
Kolm olukorda, mis võivad kõrvalt sarnased paista, kuid erinevad põhimõtteliselt:
- Korratus: asjad on laiali, kuid inimene suudab need ilma kannatuseta korda teha ja ära visata; probleem on harjumustes ja ajas, mitte ärevuses (vt organiseerituse testi)
- Kollektsioneerimine: asju kogutakse sihipäraselt ja süsteemselt, nende üle ollakse uhked ja neid eksponeeritakse; kollektsioon pakub rõõmu, mitte häbi
- Kogumishäire: asjad kogunevad kaootiliselt, ilma süsteemita; äraviskamine tekitab kannatust; ruumid ei toimi enam; kodu seisukorra pärast tuntakse häbi ja isoleerutakse
Miks on äraviskamine nii raske?
Kogumise psühholoogia põhineb mitmel mehhanismil. Esimene on otsustamise ärevus: uuringud näitavad, et kogumishäirega inimestel aktiveerib otsus „jätta või ära visata“ samu ajupiirkondi nagu füüsiline valu või kaotus, mistõttu asi jäetakse alles mitte armastusest selle vastu, vaid selleks, et ei peaks otsustama. Teine on liialdatud vastutustunne: „aga kui läheb vaja“, „raisata ei tohi“, „seda saab veel parandada“. Kolmas on identiteet ja mälu: asjad tunduvad osana oma loost ja nende kaotamine võrdub osa endast kaotamisega.
Just seetõttu ei toimi nõuanded stiilis „viska lihtsalt ära“ ja lähedaste korraldatud koristus ilma nõusolekuta lõpeb sageli trauma ja veelgi intensiivsema kogumisega: inimeselt ei võeta ära prügi, vaid turvalisuse ja kontrolli tunne. Tõhus tee kulgeb väikeste, inimese enda tehtud otsuste kaudu, mille tekitatud ärevus iga korraga väheneb. See mehhanism on lähedane obsessiiv-kompulsiivse häire teraapiale: kui tunnete pealetükkivate mõtete ja rituaalide ringi ära ka teistes valdkondades, vaadake OKH testi.
Kuidas aidatakse ja mida peaksid tegema lähedased?
Kõige tõhusam abi on kogumisele kohandatud kognitiivne käitumisteraapia: töö uskumustega asjade kohta („pean alles hoidma“), otsustamisoskuste harjutamine ja järkjärgulised sorteerimisharjutused, alustades kõige kergematest kategooriatest. Mõnikord ravitakse samal ajal depressiooni või tähelepanuraskusi, mis kogumist alal hoiavad. Abi saamiseks võib pöörduda perearsti, psühhiaatri või kognitiivse käitumisteraapiaga tegeleva psühholoogi poole.
Lähedastele on kõige olulisemad kolm reeglit. Esiteks: ärge süüdistage ega pilgake, sest häbi on isoleerumise peamine mootor ja isoleeritus süvendab kogumist. Teiseks: ärge visake midagi ära ilma nõusolekuta, sest see hävitab usalduse ja pöördub peaaegu alati eesmärgi vastu. Kolmandaks: alustage ohutusest, mitte välimusest, sest vabad läbikäigud ja väljapääsud on esimene ühine eesmärk, milles on kõige lihtsam kokku leppida. Ja kannatlikkust: kogumine kujunes aastate jooksul, seega taandub see sammhaaval, mitte ühe nädalavahetusega.
Korduma kippuvad küsimused
Kas see test saab kogumishäiret tuvastada?
Ei. Testi küsimused on meie enda (need ei ole SI-R küsimused), see on mõeldud enda kontrollimiseks: see näitab, kas teie suhe asjadega sarnaneb kogumishäirele ja kas tasub spetsialisti poole pöörduda. Diagnoosi paneb psühhiaater või kliiniline psühholoog, kes hindab tervikpilti, sealhulgas depressiooni, obsessiiv-kompulsiivset häiret ja tähelepanuraskusi, mis käivad sageli kaasas.
Mul on palju asju ja mul on raske neid ära visata. Kas see on juba häire?
Mitte tingimata. Piir on toimetulekus ja kannatuses: häireks peetakse seda siis, kui asjad hõivavad elamiseks mõeldud ruumid (normaalselt süüa, magada või läbi käia pole enam võimalik) ja äraviskamise katse tekitab tugevat ärevust või kannatust. Täis kapid ja sentimentaalsed esemed, mis elu ei sega, on tavaline majapidamine.
Minu lähedane kogub asju. Kas võin lihtsalt tema kodu ära koristada?
Ei, ja see on kõige olulisem reegel. Koristamist ilma nõusolekuta koetakse peaaegu alati vägivallana: see hävitab usalduse, tekitab trauma ja kiirendab sageli kogumist. Tõhusam on rääkida süüdistamata, pakkuda koos spetsialisti poole pöördumist ja alustada ohutusest (vabad läbikäigud), jättes otsused asjade kohta inimesele endale.
Kas kogumine on seotud obsessiiv-kompulsiivse häirega?
Need on sugulased: mõlemad kuuluvad obsessiiv-kompulsiivse spektri häirete hulka ja osal inimestest esinevad mõlemad. Kuid alates 2013. aastast on kogumishäire eraldi diagnoos, sest mehhanism ja ravi erinevad: obsessiiv-kompulsiivse häire korral leevendavad rituaalid pealetükkivat ärevust, kogumise korral pakuvad asjad aga turvalisust ja identiteeti, mistõttu teraapiat kohandatakse teisiti.
Kas minu vastuseid salvestatakse?
Ei. Kõik arvutused tehakse teie brauseris ning vastuseid ei saadeta ega salvestata kuhugi.
Allikad ja metoodika
Testi koostas KõikTestid.ee toimetus, tuginedes allpool toodud allikatele. Kuidas me teste koostame ja hindame, lugege metoodika lehelt.
- Frost R. O., Steketee G., Grisham J. (2004). Measurement of compulsive hoarding: Saving Inventory - Revised. Behaviour Research and Therapy, 42(10).
- American Psychiatric Association (2013). Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders, 5th ed.: Hoarding Disorder.
- Tolin D. F., Frost R. O., Steketee G. (2014). Buried in Treasures: Help for Compulsive Acquiring, Saving, and Hoarding. Oxford University Press.
Aitäh! Teie arvamus aitab meil saiti paremaks teha.