Autismi maskeerimise test
Maskeerimine (inglise keeles masking või camouflaging) tähendab teadlikke ja alateadlikke strateegiaid, millega inimene varjab sotsiaalsetes olukordades oma autistlikke jooni: kopeerib teiste käitumist, harjutab vestlusi ette, sunnib end silmsidet hoidma, surub alla eneserahustavaid liigutusi. Maskeerimine võimaldab „läbi minna“ neurotüüpilisena, kuid sellel on hind: pidev roll väsitab ja osal inimestel lõpeb see sügava kurnatusega, mida nimetatakse autistlikuks läbipõlemiseks. Just maskeerimise tõttu saavad paljud täiskasvanud, eriti naised, oma autismist teada alles 30- või 40-aastaselt.
Kaksteist meie enda koostatud küsimust tuginevad maskeerimise uuringutele, kus kasutatakse CAT-Q küsimustikku, kuid need ei ole selle tõlge ja teie tulemust ei saa CAT-Q punktidega võrrelda. Küsimused hõlmavad kolme strateegiat: kompenseerimine, maskeerimine ja assimilatsioon (sunnitud kohanemine). Test ei diagnoosi autismi: see mõõdab, kui palju pingutust sotsiaalne suhtlemine teile maksma läheb.
Alustage testi
Õigeid ega valesid vastuseid siin ei ole, seega vastake nii, nagu tegelikult on. Tulemust näete kohe.
Teie vastuseid ei saadeta ega salvestata kuskile, kõik toimub ainult teie brauseris.
Teie varasemad tulemused selles testis
Tulemusi hoitakse ainult teie brauseris ja neid ei saadeta kuhugi. Kui kordate testi iga paari nädala tagant, näete, kuidas olukord muutub.
Mis on autismi maskeerimine?
Maskeerimine on strateegiate kogum, millega autistlik (või muul moel neurotüüpilisest normist erinev) inimene varjab oma loomulikku olemust ja jäljendab käitumist, mida keskkond ootab. Uurijad (nende seas CAT-Q küsimustiku autorid) eristavad kolme suunda: kompenseerimine (sotsiaalsete oskuste aktiivne „päheõppimine“: käitumise kopeerimine, valmis fraasid, vestluste ettevalmistamine), maskeerimine kitsamas tähenduses (oma joonte varjamine: sunnitud silmside, näoilmete näitlemine, eneserahustavate liigutuste allasurumine) ja assimilatsioon (sunnitud viibimine olukordades, rolli tunne, enda keskkonnale vastavaks pressimine).
Mõistmiseks on oluline: maskeerimine ei ole vale ega manipuleerimine. See on ellujäämisstrateegia, mis on enamasti õpitud lapsepõlves vastusena kiusamisele, tõrjumisele või pidevale „ära käitu nii“. Laps õpib, et loomulikuna on ta „vale“, ja ehitab maski. Probleem on selles, et mask ei kasva koos inimesega: see, mis koolis päästis, muutub täiskasvanueas pidevaks teiseks töökohaks, mida keegi ei näe ja mille eest keegi ei maksa.
Miks on maskeerimine nii kallis?
Maskeerimise hinda on uuringutes järjekindlalt mõõdetud ja see on suur:
- Energia: pidev enda jälgimine ja näitlemine kulutab tähelepanuressurssi, mistõttu pärast sotsiaalseid päevi on vaja pikalt taastuda ja „lihtsad“ olukorrad väsitavad ebaproportsionaalselt
- Vaimne tervis: kõrge maskeerimine on seotud suurema ärevuse, depressiooni ja isegi enesevigastamise riskiga, olenemata autistlike joonte tasemest
- Autistlik läbipõlemine: pärast aastaid või aastakümneid maskeerimist kogeb osa inimesi sügavat kurnatust koos väiksema ärritajate taluvuse ja oskuste „kadumisega“
- Identiteet: kaua näideldes kaob tunne, kes sa tegelikult oled; osa inimesi ütleb, et ei suuda enam maski endast eristada
- Hilinev abi: hästi maskeeriv inimene „ei näe välja nagu autist“, mistõttu diagnoos ja mõistmine jõuavad kohale hilja või mitte kunagi
Maskeerimine ja naiste autism
Maskeerimine on peamine põhjus, miks naiste autism jäi aastakümneteks nähtamatuks. Uuringud näitavad, et naised ja tüdrukud maskeerivad keskmiselt rohkem ja varem: sotsiaalsed ootused on nende suhtes rangemad ja keskkond treenib „sobivat“ käitumist intensiivsemalt. Tüdruk, kes jälgib ja kopeerib populaarseid eakaaslasi, loeb ilukirjandust kui sotsiaalsete stsenaariumide õpikut ja suunab oma intensiivsed huvid „vastuvõetavatele“ teemadele, ei jäänud diagnostika radarile, sest klassikalised kriteeriumid olid kalibreeritud poiste järgi.
Tulemus: väga paljud naised jõuavad autismidiagnoosini (või enda äratundmiseni) alles 30-, 40- või 50-aastaselt, sageli oma laste diagnoosi kaudu või pärast läbipõlemist, kui maski ei suudeta enam hoida. Tee selleni on sageli sillutatud ekslike siltidega: „liiga tundlik“, „sotsiaalärevus“, „depressioon“, „perfektsionism“. Kui see lugu kõlab tuttavalt, tasub selle testi kõrval teha autismi test täiskasvanutele ja tutvuda just naiste autismi kirjeldustega: need erinevad klassikalistest märgatavalt.
Mida teha kõrge maskeerimise skooriga?
Esimene samm on selgus põhjuse osas. Maskeerida ei pruugi ainult autistlikud inimesed: paksu sotsiaalse maski võib kasvatada ka sotsiaalärevus (erinevus: ärevuse mask varjab hirmu hinnangu ees, autistlik mask varjab teistsugust sotsiaalset „operatsioonisüsteemi“; ärevuse korral on oskused olemas, ainult hirm segab, autismi korral on suhtlemisviis ise teistsugune). Tehke autismi ja sotsiaalärevuse test: nende kombinatsioon näitab suunda. Kui autismi suund on tugev, kaaluge spetsialisti hinnangut: täiskasvanutel teevad seda psühhiaatrid ja kliinilised psühholoogid.
Teine samm on maski doseerimine, olenemata diagnoosist. Maski täielikult maha võtta õnnestub harva (sotsiaalne maailm ei ole selleks kohandatud), kuid täishinna maksmise saab lõpetada: planeerida taastumist pärast sotsiaalset koormust kohustuslikuna, mitte „kui aega jääb“; kasvatada kohti ja suhteid, kus näitlemist ei ole vaja; lubada endale eneserahustamist vähemalt omaette; öelda „ei“ osale sotsiaalsetest kohustustest (siin aitab isiklike piiride test). Ja kui mask on juba viinud kurnatuseni, suhtuge sellesse tõsiselt: läbipõlemise test ja masendunud meeleolu korral spetsialisti abi.
Korduma kippuvad küsimused
Kas kõrge skoor tähendab, et olen autistlik?
Ei, test seda ei määra: see mõõdab maskeerimiskäitumist, mis on omane osale autistlikest inimestest, kuid esineb ka sotsiaalärevuse või lihtsalt tugeva „sissesobitumise“ kogemuse korral. Kõrge skoor on tõsine põhjus vaadata sügavamale: teha autismi test täiskasvanutele ja kui suund kinnitub, kaaluda spetsialisti hinnangut.
Kõik inimesed kohanevad ju olukordadega. Mille poolest maskeerimine erineb?
Ulatuse ja hinna poolest. Tavaline sotsiaalne kohanemine (viisakam toon ülemusega) on pinnapealne ega kuluta peaaegu üldse energiat. Maskeerimine on pidev sügav enesekontroll: ette harjutatud vestlused, näideldud emotsioonid, alla surutud loomulikud liigutused ja tunne, et mängid rolli. Eristav tunnus on kurnatus: kui pärast tavalist suhtlemist on vaja tunde või päevi taastuda, ei ole see enam lihtne kohanemine.
Kas maskeerimisest tuleks loobuda?
Mitte tingimata ja mitte kohe: maskeerimisel on päris kaitsefunktsioon ja mõnes keskkonnas (tööintervjuu, ebaturvaline seltskond) on see mõistlik. Terve eesmärk ei ole null maski, vaid teadlik doseerimine: teada, et maskeerid, valida, kus, ja omada piisavalt kohti, kus seda tegema ei pea. Probleem ei ole mask, vaid mask ilma pausideta.
Kuhu pöörduda, et lasta täiskasvanuna autismi hinnata?
Alustada võib perearstist või psühhiaatrist: nad hindavad olukorda ja suunavad vajaduse korral põhjalikumale hindamisele. On ka erapraksises töötavaid spetsialiste ja keskusi, kes teevad täiskasvanute autismi diagnostikat. Konsultatsioonile on kasulik kaasa võtta oma testitulemused ja konkreetsed näited nii lapsepõlvest kui ka praegusest elust.
Kas minu vastuseid salvestatakse?
Ei. Kõik arvutused toimuvad teie brauseris, vastuseid ei saadeta ega salvestata kuhugi.
Allikad ja metoodika
Testi koostas KõikTestid.ee toimetus, tuginedes allpool toodud allikatele. Kuidas me teste koostame ja hindame, lugege metoodika lehelt.
- Hull L. jt (2019). Development and validation of the Camouflaging Autistic Traits Questionnaire (CAT-Q). Journal of Autism and Developmental Disorders, 49(3).
- Hull L. jt (2017). „Putting on my best normal“: Social camouflaging in adults with autism spectrum conditions. Journal of Autism and Developmental Disorders, 47(8).
- Raymaker D. M. jt (2020). „Having all of your internal resources exhausted beyond measure and being left with no clean-up crew“: Defining autistic burnout. Autism in Adulthood, 2(2).
Aitäh! Teie arvamus aitab meil saiti paremaks teha.