Liigu sisu juurde
KõikTestid.ee

Kuidas töötavad PHQ-9, GAD-7 ja teised kliinilised küsimustikud

Testid ja teadus KõikTestid.ee toimetus
Kuidas töötavad PHQ-9, GAD-7 ja teised kliinilised küsimustikud
Foto: StockSnap (CC0)

Üheksa küsimust meeleolu kohta ja arstil on juba tõsine alus depressioonist rääkida? Kõlab liiga lihtsalt. Kuid PHQ-9, GAD-7 ja teiste lühikeste küsimustike taga on aastakümneid teadust, tuhandeid uuringuid ja miljoneid patsiente. Selles artiklis selgitame, kuidas need töötavad, mille poolest need erinevad ajakirjatestidest ja mida neilt oodata (ning mida mitte).

Kust tuleb kliiniline küsimustik?

Head küsimustikku ei looda kohvi kõrval „küsimusi välja mõeldes“. Tee on umbes selline:

  1. Sisu tuleb kriteeriumidest. PHQ-9 üheksa küsimust on lihtsalt üheksa ametlikku depressiooni diagnoosikriteeriumi (DSM klassifikatsioonist), mis on muudetud küsimusteks viimase kahe nädala enesetunde kohta. Seepärast mõõdab see just seda, mida kliinikus otsitaksegi.
  2. Katsed tuhandete inimestega. Küsimustikku antakse täita suurele hulgale patsientidest, keda samal ajal hindavad psühhiaatrid põhjaliku kliinilise intervjuu abil. Nii tehakse kindlaks, kui hästi punktid eristavad haigeid tervetest.
  3. Täpsuse kontroll. Kontrollitakse, kas tulemus on püsiv (kas sama inimene saab kaks korda vastates sarnase tulemuse ja kas küsimused sobivad omavahel kokku) ning kas see mõõdab õiget asja (kas tulemus peegeldab tõesti depressiooni, mitte näiteks üldist pessimismi).
  4. Piirväärtused. Lävendid valitakse statistiliselt. Näiteks PHQ-9 piirid 5, 10, 15 ja 20 eristavad minimaalseid, kergeid, mõõdukaid, mõõdukalt raskeid ja raskeid sümptomeid. Piir „10“ ei ole valitud ilu pärast: selle juures on küsimustikul parim tasakaal tundlikkuse (haigeid mitte märkamata jätta) ja spetsiifilisuse (terveid asjatult mitte hirmutada) vahel. PHQ-9 puhul ulatuvad mõlemad näitajad umbes 85-88 protsendini.
  5. Sõltumatud kordused. Teised teadlased teistes riikides ja keeltes kontrollivad, kas kõik kehtib ka nende rahvastikus. PHQ-9 on kontrollitud kümnetes keeltes ja sadades uuringutes.

Just see tee eristab kliinilist tööriista ajakirjatestist „saa teada, kas oled melanhoolik“, mida keegi pole kunagi päris patsientidega kontrollinud.

Tuntumate küsimustike lühitutvustus

  • PHQ-9 (Patient Health Questionnaire) on depressiooni sõeltest: 9 küsimust, 0-27 punkti. Selle lõid Kroenke, Spitzer ja Williams umbes 2001. aastal ning tänapäeval on see maailmas esmatasandi arstiabis kõige sagedamini kasutatav depressiooni mõõdik. Proovige depressiooni testi.
  • GAD-7 on generaliseerunud ärevuse sõeltest samalt meeskonnalt: 7 küsimust, 0-21 punkti, piir umbes 10. Tabab üsna hästi ka paanikat ja sotsiaalärevust. Proovige ärevuse testi.
  • WHO-5 on WHO heaoluindeks: 5 positiivset küsimust viimase kahe nädala enesetunde kohta. Huvitav on see, et see ei mõõda sümptomeid, vaid heaolu, seega on madal tulemus märk, et tasub süvenenumalt uurida. Proovige heaolu testi.
  • ASRS v1.1 on WHO täiskasvanute ADHD sõelskaala. Selle täisversioon 18 küsimusega on litsentseeritud, mistõttu meie ADHD testi küsimused on kirjutatud oma sõnadega ASRS-i ülesehituse ja DSM-5 sümptomite põhjal.
  • AUDIT on WHO alkoholitarvitamise riski küsimustik, 10 küsimust (alkoholisõltuvuse test).
  • PCL-5 on traumajärgse stressi sümptomite loetelu DSM-5 järgi, 20 küsimust (PTSH test).

Kõik need tööriistad on vabalt kättesaadavad (seepärast kasutame neid ka meie), erinevalt litsentseeritud kommertsküsimustikest, nagu näiteks Becki depressiooniskaala BDI-II.

Kõige tähtsam, mida mõista: sõeltest ei ole diagnoos

Kliinilised küsimustikud on sõelumise (screening) tööriistad. Nende ülesanne on kiiresti ja odavalt välja selgitada, kes vajab põhjalikumat hindamist. Diagnoos sünnib alles kliinilises vestluses, kus spetsialist kontrollib seda, mida ükski küsimustik ei näe: sümptomite kestust ja konteksti (lein, haigus, ravimite toime), teisi võimalikke põhjusi (kilpnääre, aneemia, uneapnoe), kaasuvaid seisundeid ja üldist toimetulekut.

Seepärast on õige suhtumine punktidesse selline: kõrge tulemus ei ole silt, vaid pilet spetsialisti juurde, ja madal tulemus halva enesetunde korral ei ole keeld abi otsida. Küsimustik võib eksida mõlemas suunas: üle hinnata (halb nädal või kehalise haiguse sümptomid „loetakse“ depressiooniks) ja märkamata jätta (inimene pehmendab alateadlikult oma vastuseid, mis juhtub sõelumisel sageli).

Kuidas küsimustikest maksimaalset kasu saada

  1. Vastake märgitud ajavahemiku kohta (enamasti viimased 2 nädalat), mitte „enda kohta üldiselt“ ega elu halvima päeva kohta.
  2. Esimene vastus on parim. Küsimustikud on kalibreeritud spontaansetele vastustele, mitte iga punkti juures filosoofilisele analüüsile.
  3. Kasutage tulemust kõverana, mitte punktina. Nende küsimustike suurim väärtus on teie jaoks muutuste jälgimine: korrake testi iga 2-4 nädala järel ja jälgige suunda. Arstid teevad täpselt sama, sest PHQ-9 on loodud mitte ainult esmaseks kontrolliks, vaid ka ravi kulgemise jälgimiseks.
  4. Kirjutage tulemus enne vastuvõttu üles. Lause „kuu aega tagasi oli PHQ-9 16, nüüd on 11“ ütleb spetsialistile rohkem kui „nagu oleks parem“.
  5. Ärge diagnoosige teisi. Küsimustikke täidetakse enda kohta, seega näitab mehe eest täidetud test teie ettekujutust, mitte tema seisundit.

Kus on küsimustike piirid?

Tasub teada kolme nõrka kohta. Küsimustik näeb ainult nii palju, kui näete teie: see tugineb sellele, mida inimene ise märkab ja tunnistab, aga depressioon oskab näiteks teeselda „lihtsalt väsimust“. Kattuvad sümptomid: kehv keskendumine ja uni kuuluvad nii depressiooni, ärevuse, ADHD kui ka kilpnäärmehaiguste juurde ja neid eristada saab ainult spetsialist. Kultuuriline kontekst: küsimustikud koostatakse kindlates kultuurides, head tõlked kontrollitakse uuesti, kuid nüansid jäävad.

Ja ometi on lühikesed, uuringutega kontrollitud küsimustikud kõigist piiridest hoolimata praktilise psühhiaatria üks suurimaid saavutusi. Need muutsid „mõõtmatu“ enesetunde arvuks, mida saab jälgida, võrrelda ja kontrollida. Üheksa head küsimust, mis on esitatud õigel ajal, on päästnud palju inimesi aastatepikkusest nimetust kannatusest.

See artikkel on hariva eesmärgiga ega asenda arsti konsultatsiooni.

Allikad: Kroenke K., Spitzer R. L., Williams J. B. (2001). The PHQ-9. Journal of General Internal Medicine; Spitzer R. L. jt (2006). A brief measure for assessing generalized anxiety disorder: the GAD-7. Archives of Internal Medicine; Topp C. W. jt (2015). The WHO-5 Well-Being Index: a systematic review. Psychotherapy and Psychosomatics.

Kas see leht oli teile kasulik?

Sarnased artiklid