Liigu sisu juurde
KõikTestid.ee

Projektiivsed testid: Rorschach, Blob Tree ja internetiversioonid

Testid ja teadus KõikTestid.ee toimetus
Projektiivsed testid: Rorschach, Blob Tree ja internetiversioonid
Foto: StockSnap (CC0)

„Vaata pilti: mehike, kelle sa puu otsast valid, paljastab sinu elupositsiooni!“ Facebookis koguvad sellised testid tuhandeid jagamisi. Nende esivanemad on 20. sajandi psühholoogia tõsised töövahendid: Rorschachi tindiplekid, temaatiline apertseptsioonitest, joonistuste analüüs. Mis on sellest teadus, mis muuseum ja mis puhas meelelahutus? Selgitame ausalt välja.

Mis on projektiivsed testid ja mis on nende idee

Projektiivsete meetodite loogika on elegantne: näidake inimesele mitmetähenduslikku ärritajat (tindiplekki, ebaselget stseeni, tühja paberilehte joonistamiseks) ja kuna „õiget vastust“ ei ole, täidab ta ebamäärasuse iseendaga: oma murede, konfliktide ja soovidega. Seda nimetataksegi projektsiooniks. Idee sündis psühhoanalüüsi ajastul, kui usuti, et alateadvus „lobiseb“ nii kaitsemehhanismidest mööda minnes välja.

Tuntumad esindajad on järgmised. Rorschachi test (1921) koosneb kümnest standarditud tindiplekist, mille kohta räägitakse, mida neis nähakse. TAT on ebaselgete stseenidega pildid, mille põhjal mõeldakse välja lugusid. „Maja, puu, inimene“ ja perejoonistus tähendavad joonistuste tõlgendamist (eriti populaarne töös lastega). Blob Tree („mehikesed puu otsas“) on Briti pedagoogi Pip Wilsoni pilt kümnete kujukestega puu otsas, mis ei olnud üldse mõeldud testiks, vaid koolidele vestlusvahendiks („milline mehike oled sina täna?“).

Mida ütleb teadus: kainestav dušš

Projektiivsete testide teaduslik hindamine on üks tuntumaid lugusid psühholoogia ajaloos ja selle järeldused on üsna ühesed:

  • Usaldusväärsuse probleem. Erinevad hindajad teevad samast protokollist sageli erinevaid järeldusi ja sama inimene vastab järgmisel päeval teisiti. Test, mille tulemus sõltub hindajast ja päevast, on mõõtmise mõttes nõrk tööriist.
  • Kehtivuse probleem. Suured ülevaated (kõige tuntum on Lilienfeldi, Woodi ja Garbi oma 2000. aastast) näitasid, et enamik projektiivseid näitajaid ei ennusta ei diagnoose ega käitumist. Rorschachil on mõned saarekesed, millel on teatav alus (näiteks mõtlemise korrapäratuse tunnused), kuid „isiksuse röntgenina“ see ei toimi, ning joonistuste tõlgendused („väikesed silmad tähendavad kinnisust“, „paks puutüve joon tähendab agressiivsust“) kukkusid uuringutes peaaegu täielikult läbi.
  • Barnumi efekt. Projektiivsete tõlgenduste keel („teis on sisemisi konflikte, mida varjate teiste eest“) sobib peaaegu kõigile ja seetõttu tundub see üllatavalt tabav. Sama mehhanism toidab horoskoope.

Miks neid ikka veel kasutatakse? Osalt inertsist ja traditsioonist, osalt õigustatud niši tõttu, nimelt vestlusvahendina. Lastepsühholoogid kasutavad joonistusi mitte „diagnoosi väljalugemiseks“, vaid kontakti loomiseks ja teemade tõstatamiseks (laps räägib hirmudest joonistuse kaudu kergemini), ja selles rollis on need täiesti asjakohased. Probleem algab seal, kus pleki või joonistuse põhjal tehakse inimese kohta järeldus.

Miks internetiversioonid on vaid meelelahutus

Kui juba professionaalselt läbi viidud projektiivsetel testidel on tõsiseid probleeme, kaotavad internetiversioonid isegi selle, mis neil oli:

  1. Kaob standardimine. Päris Rorschach on range protseduur: originaalplekid, väljaõppinud spetsialist, hindamissüsteem. Internetis olev „vaata plekki ja saa enda kohta teada“ ei sisalda ühtegi neist osadest.
  2. Kaob tõlgendaja. Projektiivsete meetodite kogu (ükskõik kui habras) väärtus peitub spetsialisti töös vastuste terviku ja kontekstiga. Automaatne „valisid mehikese nr 7, järelikult oled ambitsioonikas“ on horoskoobi formaat: iga valiku kohta üks kindel silt.
  3. Blob Tree ei olnudki test. Selle autor lõi tunnetest rääkimise abivahendi ning valik „milline mehike ma olen“ peegeldab tänast meeleolu, mida te niikuinii teate, nii et mingit varjatud isiksust see lahti ei muugi.
  4. Tulemused on kirjutatud Barnumi järgi. Võrrelge eri valikute tõlgendusi ja näete, et enamik neist sobib teile kõik korraga.

Kas see tähendab, et sellised testid on kahjulikud? Meelelahutuse ja enda üle mõtisklemise ajendina mitte: kui pilt pani teid mõtlema „kuidas ma end kollektiivis tegelikult tunnen?“, tegi see head tööd. Kahju algab siis, kui „testi“ tulemuse põhjal tehakse järeldusi enda või (veel hullem) teiste kohta. Juhtub, et joonistuste „analüüsile“ toetutakse isegi lastega seotud vaidlustes, ja siin ütleb teadus kindla ei.

Mis neid asendab: mis toimib plekkide asemel

Kui soovite mitte meelelahutust, vaid päris enesetundmist, pakub tänapäeva psühholoogia igavamaid, kuid toimivaid vahendeid ehk standarditud küsimustikke, mille iga küsimust ja piiri on kontrollitud tuhandetes uuringutes:

Erinevus on põhimõtteline: küsimustik ei küsi, mida te plekis näete, vaid teie tegeliku käitumise ja enesetunde kohta ning võrdleb vastuseid tuhandete inimeste normidega. Vähem maagiat, rohkem tõde.

Tindiplekid jäägu aga selleks, milles nad on parimad: ilusaks psühholoogia ajaloo illustratsiooniks ja peomänguks. Kui Facebook järgmine kord pakub „vali mehike ja saa teada oma saatus“, teate, et valite mitte saatust, vaid tänast meeleolu. Mida te ausalt öeldes teadsite ka ilma puuta.

See artikkel on hariva eesmärgiga.

Allikad: Lilienfeld S. O., Wood J. M., Garb H. N. (2000). The scientific status of projective techniques. Psychological Science in the Public Interest; Wood J. M. jt What’s Wrong with the Rorschach? (2003); Wilson P., Blob Tree materjalid (blobtree.com).

Kas see leht oli teile kasulik?

Sarnased artiklid