Liigu sisu juurde
KõikTestid.ee

Aleksitüümia: mis see on ja kuidas seda ära tunda

Eneseteadlikkus KõikTestid.ee toimetus
Aleksitüümia: mis see on ja kuidas seda ära tunda
Foto: StockSnap (CC0)

„Kuidas sa end tunned?“ Mõnele on see küsimus uks vestlusesse. Teisele aga tühi sein: sees toimub midagi (rinnus pigistab, mõtted keerlevad, tahaks uksi paugutada), aga öelda, mis see on, on võimatu. Mitte sellepärast, et ei taheta, vaid sellepärast, et ei teata. Sellel nähtusel on nimi: aleksitüümia, kreeka keelest sõna-sõnalt „sõnadeta tunded“.

Mis see on (ja mis see ei ole)

Aleksitüümia ei ole haigus ega diagnoos, vaid isiksuseomadus: raskus oma emotsioone ära tunda, eristada neid kehalistest aistingutest ja kirjeldada neid sõnadega. Väljendunud kujul esineb see umbes 10 protsendil inimestest (meestel sagedamini), leebemal kujul märksa rohkematel. Teaduses kirjeldas seda 1970. aastatel psühhiaater Peter Sifneos ja tänapäeval mõõdetakse seda küsimustikega, millest tuntuim on Toronto aleksitüümia skaala (TAS-20). See hindab kolme asja: raskust tundeid ära tunda, raskust neid kirjeldada ja kalduvust mõelda „väljapoole“ ehk faktidele, mitte läbielamistele.

Oluline on kummutada peamine müüt: aleksitüümia ei tähenda tunnete puudumist. Emotsioonid tekivad kehas nagu kõigil teistel: süda taob, kurgus pigistab, õlad pingulduvad. Puudu ei ole tunnetest, vaid tõlkest, sest keha signaalid ei jõua sõnavarani. Seepärast paistab aleksitüümiaga inimene sageli külm, kuigi sees võib möllata torm, mida ta ise lugeda ei oska.

Kuidas see igapäevaelus välja näeb

  • Küsimusele „kuidas sa end tunned?“ vastatakse „normaalselt“, „ei tea“ või faktidega („noh, läksime tülli“), mitte sellepärast, et midagi varjatakse, vaid sellepärast, et vastust tõesti ei ole.
  • Emotsioone märgatakse ainult keha kaudu: „mul valutab pea“ sõnade „olen pinges“ asemel, „ma ei saa magama jääda“ sõnade „olen mures“ asemel, „kõht on kuidagi segi“ sõnade „mul on hirm“ asemel.
  • Viha märgatakse alles siis, kui uks on juba pauguga kinni löödud, kurbust alles siis, kui enam üldse midagi ei taha.
  • Teiste emotsioonid tunduvad mõistatusena: miks naine nutab „ilma põhjuseta“? Mille peale kolleegid solvusid?
  • Fantaasiad ja unenäod on kahvatud või „ebaolulised“ ning jutuajamised tunnetest tunduvad mõttetud („mis seal arutada, tuleb lahendada“).
  • Otsuseid tehakse ainult loogika abil ja seal, kus loogikast ei piisa (partneri valik, „mida ma üldse tahan?“), jäädakse toppama.

Kui tunnete end ära, hinnake kõigepealt ennast: meie emotsioonide mõistmise test on üles ehitatud samale kolmele TAS-20 suunale. Lisaks on huvitav võrrelda seda oskusega lugeda teiste nägusid, selleks on emotsioonide äratundmise test.

Kust see tuleb?

Teid on mitu ja need põimuvad sageli omavahel. Õppimine: kui peres emotsioone ei nimetatud („ära nuta“, „ära vihasta“, „mehed ei nuta“ ja mitte mingeid jutuajamisi tunnetest), ei olnud lapsel lihtsalt kelleltki tunnete sõnavara õppida, umbes nagu keelt, mida kodus keegi ei rääkinud. Kaitse: valusate kogemuste või traumade järel lülitab psüühika mõnikord tunnete kanali „välja“, sest mitte tunda oli turvalisem. Seepärast on aleksitüümia sage inimestel, kes on läbi elanud traumasid. Neurobioloogia: osal inimestel on nõrgem ühendus emotsioone tekitavate ja neid teadvustavate ajupiirkondade vahel. Aleksitüümia on sagedasem ka autismispektris ja mõne neuroloogilise seisundi järel.

Miks sellega tasub tegeleda: hind

Nimetamata emotsioonid ei kao kuhugi, nad lihtsalt vahetavad väljendusviisi, ja kõik need viisid on kallid:

  • Keha. Aleksitüümiat seostatakse järjekindlalt psühhosomaatikaga: krooniliste valude, seedimis- ja vererõhuprobleemide ning halvema unega. Emotsioon, mis sõna ei saanud, räägib elundite kaudu (selle kohta on stressi kehalise mõju test).
  • Suhted. Lähedus ehitatakse enda avamisest, aga mida avada, kui sees on „ei tea“? Partnerid kirjeldavad aleksitüümiaga inimesi sageli kui seina: usaldusväärset, aga kättesaamatut. Sellest sünnib üksindus kahekesi mõlemale poolele.
  • Otsused. Emotsioonid on kiire hindamissüsteem, sest tunne „siin on midagi valesti“ teab sageli varem kui loogika. Ilma neile ligipääsuta valib inimene „õigesti“, aga mitte oma elu.
  • Toimetulek. Kui ei oska nimetada, on raskem ka reguleerida, nii et pinget leevendatakse alkoholi, töö või söömisega, sest need on ainsad teadaolevad „rahustamise“ nupud.

Tunnete keelt saab õppida

Aleksitüümia ei ole kohtuotsus, vaid lünk keeleoskuses, ja seda täidetakse nagu iga keelt: sõnavara, harjutamise ja kannatlikkusega.

  1. Alustage kehast, mitte tunnetest. Peatuge mitu korda päevas (aitab meeldetuletus telefonis) 30 sekundiks: mida keha tunneb? Kus on pinge, surve, soojus, raskus? Kehalised aistingud on teie emotsioonide toormaterjal ja nende märkamine on esimene aste.
  2. Kasutage abisõnastikku. Emotsioonide ratas või lihtne loend (viha, hirm, kurbus, rõõm, häbi, süütunne, üllatus, vastikus ja nende varjundid) toimib nagu reisisõnastik: alguses valite „lähima sõna“, hiljem muutuvad need omaks. Küsige endalt: „kui see kehaline tunne oleks üks neist kaheksast, siis milline?“
  3. Kirjutage. Õhtul kolm lauset: mis juhtus, mida ma tegin ja milline sõna loendist on kõige lähemal sellele, mis sees toimus. Kirjutamine on aeglasem kui rääkimine ja sobib seepärast kõige paremini tõlkimiseks kehast sõnadesse.
  4. Harjutage teiste peal. Filmid ja ilukirjandus on turvaline simulaator: miks tegelane nii käitus? Mis temaga toimub? Uuringud näitavad, et ilukirjanduse lugemine parandab emotsioonide mõistmist.
  5. Hoiatage lähedasi. Lause „mul on raske tundeid nimetada, aga mitte sellepärast, et mind ei huvitaks või mul ükskõik oleks“ võtab suhtest suure osa pingest maha ja teeb partnerist liitlase, sest ta saab aidata („sa paistad pinges, kas oled vihane või mures?“).
  6. Kaaluge teraapiat. Psühhoteraapia ongi sisuliselt juhendatud emotsioonide keele kool ja aleksitüümia korral sobivad eriti emotsioonidele keskenduvad ning keha ja psüühikaga töötavad meetodid. Kui aga tunnete seina taga peitub trauma, on see kõige turvalisem tee selleni jõudmiseks.

Muutus toimub aeglasemalt, kui tahaks, aga see on päris: emotsioonide nimetamine on oskus, mida saab treenida, ja ajuuuringud näitavad, et juba tunde täpne nimetamine (inglise keeles affect labeling) vähendab emotsioonikeskuse erutust. Sõna on tõesti ravim, see tuleb lihtsalt üles leida.

See artikkel on hariva eesmärgiga ega asenda spetsialisti konsultatsiooni.

Allikad: Sifneos P. E. (1973). The prevalence of ‘alexithymic’ characteristics. Psychotherapy and Psychosomatics; Bagby R. M., Parker J. D., Taylor G. J. (1994). The twenty-item Toronto Alexithymia Scale. Journal of Psychosomatic Research; Lieberman M. D. jt (2007). Putting feelings into words. Psychological Science.

Kas see leht oli teile kasulik?

Sarnased artiklid