Liigu sisu juurde
KõikTestid.ee
Enesetundmine

Traumareaktsiooni test

Ohuga kokku puutudes valib närvisüsteem kaitse automaatselt, kiiremini, kui jõuame mõelda. Klassikalist mudelit „võitle või põgene“ täiendati hiljem veel kahe reaktsiooniga: tardumine (kui keha kangestub ja mõtlemine halvab) ja lepitamine (kui püüame ohtu leevendada kohanedes ja teisele meele järele olles). Terapeut Pete Walker nimetas need neli reaktsiooni neljaks F-iks (inglise keeles fight, flight, freeze, fawn) ja kirjeldas, kuidas varajane kogemus muudab ühe neist meie tavapäraseks kaitsestiiliks.

Kuusteist väidet näitavad, milline reaktsioon on teile kõige omasem. Oluline kohe alguses: see ei ole diagnoos ega puudus, vaid teie närvisüsteemi õpitud kaitseviis. Seda tasub tunda, sest see, mis kunagi kaitses, võib täiskasvanuna hakata segama.

Jaga:
16 küsimust ~3 min. Tasuta

Alustage testi

Õigeid ega valesid vastuseid siin ei ole, seega vastake nii, nagu tegelikult on. Tulemust näete kohe.

Teie vastuseid ei saadeta ega salvestata kuskile, kõik toimub ainult teie brauseris.

Neli reaktsiooni ohule

Pikka aega rääkis psühholoogia kahest ohureaktsioonist: võitlusest või põgenemisest. Hiljem lisasid uurijad tardumise (kui organism kangestub, sest ei võitlus ega põgenemine ei ole võimalik) ning terapeut Pete Walker, kes töötas komplekstrauma läbi elanud inimestega, kirjeldas ka neljandat: lepitamist. Lepitamine on püüd ohtu vältida, kohanedes selle allikaga, ja enamasti kujuneb see lapsepõlves, kus turvalisus sõltus täiskasvanu tujust.

Kõik neli reaktsiooni on normaalsed, automaatsed ja õigel hetkel päästvad. Probleemiks muutuvad need siis, kui üks neist saab tavapäraseks, teadvustamata stiiliks, mis lülitub sisse ka seal, kus päris ohtu ei ole. Siis hakkab see, mis kunagi kaitses, segama suhteid ja igapäevaelu.

Kust meie tavapärane reaktsioon tuleb

Selle, milline reaktsioon saab harjumuseks, määrab sageli varajane kogemus. Laps, kellel õnnestus end vihaga kaitsta, läheb sagedamini võitlusse; see, kellele oli kõige turvalisem kaduda, põgenemisse; see, kes ei saanud ei võidelda ega põgeneda, tardumisse; ja see, kelle turvalisus sõltus täiskasvanu rahustamisest, lepitamisse. Närvisüsteem lihtsalt jätab meelde, mis kunagi kõige paremini kaitses, ja kordab seda automaatselt.

Oluline on, et see ei ole iseloomuviga ega teadlik valik: see on õpitud kehaline reaktsioon, mis toimib kiiremini kui mõte. Seepärast on enesesüüdistamine („miks ma jälle järele andsin / tardusin / põgenesin“) ebaõiglane ega aita. Palju kasulikum on oma reaktsioon ära tunda ja tasapisi õppida teisiti valima, kui ohtu ei ole.

Millal tasub abi otsida

Need reaktsioonid ei ole iseenesest häire: need on terve närvisüsteemi kaitsed. Kui need aga juhivad tugevalt teie elu (pidevad konfliktid, lõputu vältimine, sage tardumine või eraldumine, suutmatus oma vajadusi kaitsta) ja eriti kui need on seotud raske minevikuga, tasub rääkida psühholoogi või psühhoterapeudiga. Tardumine ja lepitamine on kõige sagedamini seotud komplekstraumaga, mille raviks on olemas tõhusaid teraapiaviise.

Test ei ole diagnostiline: see aitab tundma õppida oma tavapärast kaitsestiili, kuid ei asenda spetsialisti hinnangut. Kui soovite sügavamalt vaadata raske kogemuse võimalikku mõju, tehke komplekstrauma ja lapsepõlvekogemuste test.

Korduma kippuvad küsimused

Kas selline reaktsioon tähendab, et olen kogenud traumat?

Mitte tingimata. Kõik neli reaktsiooni on normaalsed närvisüsteemi reaktsioonid, mida iga inimene aeg-ajalt kogeb, olenemata minevikust. Tavapäraseks stiiliks muutuvad need paljudel põhjustel: temperament, kasvatus, elukogemus. Ühe reaktsiooni selge ülekaal võib, kuid ei pruugi olla seotud raske kogemusega. Test näitab teie reageerimisstiili, mitte seda, mida olete läbi elanud.

Kas mul võib olla mitu reaktsiooni?

Jah, ja see on väga sage. Paljudel on peamine reaktsioon ja teisene, mis lülitub sisse, kui esimene ei toimi (näiteks püütakse kõigepealt meele järele olla ja kui see ei õnnestu, minnakse üle võitlusse). Mõnel kombinatsioonil on isegi oma nimetus. Test näitab teie kõige selgemat reaktsiooni, kuid on täiesti normaalne tunda end ära mitmes neist, olenevalt olukorrast ja inimesest.

Kas tavapärast reaktsiooni saab muuta?

Automaatset reaktsiooni täielikult muuta on vaevalt võimalik, kuid õppida seda märkama ja valima teisiti saab kindlasti. Mõte ei ole võidelda oma närvisüsteemiga, vaid tuua ohu ja reaktsiooni vahele teadlikkus: tunda ära, et vana kaitseviis lülitus sisse, ja küsida, kas oht on päris. Aja jooksul, sageli ka teraapia abil, õpivad inimesed reageerima paindlikumalt ja vähem automaatselt.

Kas minu vastuseid salvestatakse?

Ei. Kõik arvutused toimuvad teie brauseris, vastuseid ei saadeta ega salvestata kuhugi.

Allikad ja metoodika

Testi koostas KõikTestid.ee toimetus, tuginedes allpool toodud allikatele. Kuidas me teste koostame ja hindame, lugege metoodika lehelt.

  • Walker P. (2013). Complex PTSD: From Surviving to Thriving. Azure Coyote.
  • Schauer M., Elbert T. (2010). Dissociation following traumatic stress: etiology and treatment. Zeitschrift für Psychologie / Journal of Psychology, 218(2).
Kas see test oli teile kasulik?