Sõltuva isiksushäire test
Lähedastele toetuda, nendega nõu pidada ja abi paluda on terve. Kui aga ilma teiste nõuandeta on raske valida isegi igapäevaseid asju, vastu vaielda tundub ohtlik ja üksi jäädes tabab teid abitus, ning see kestab palju aastaid, võivad need olla sõltuva isiksushäire tunnused. Sellest seisundist ja selle ravist kirjutame lähemalt lehel Sõltuv isiksushäire.
Selle testi 12 küsimust on koostatud DSM-5-TR kriteeriumide põhjal. Ärge hinnake ühte suhet või üht rasket perioodi, vaid seda, kuidas see on teile omane olnud paljude aastate jooksul ja eri valdkondades: perekonnas, tööl, sõprussuhetes, kodustes toimetustes.
Alustage testi
Õigeid ega valesid vastuseid siin ei ole, seega vastake nii, nagu tegelikult on. Tulemust näete kohe.
Teie vastuseid ei saadeta ega salvestata kuskile, kõik toimub ainult teie brauseris.
Teie varasemad tulemused selles testis
Tulemusi hoitakse ainult teie brauseris ja neid ei saadeta kuhugi. Kui kordate testi iga paari nädala tagant, näete, kuidas olukord muutub.
Mis on sõltuv isiksushäire?
Sõltuv isiksushäire kuulub C-rühma ehk niinimetatud ärevate isiksushäirete hulka. Selle olemus on pikaajaline, noorusest saati kestev vajadus, et teised hoolitseksid ja otsustaksid, koos hirmuga üksi jääda. Inimene ei usalda oma võimet toime tulla, seepärast ta kohaneb, annab järele ja väldib lahkhelisid, et mitte kaotada tuge.
See on üks harvemaid isiksushäireid: üldrahvastiku uuringutes leitakse seda vähem kui 1 protsendil täiskasvanutest. Leebemaid, häire tasemeni mitte ulatuvaid sõltuvaid jooni on tunduvalt rohkematel inimestel. Maailma Terviseorganisatsiooni uues klassifikatsioonis RHK-11 ei jagata isiksushäireid enam eraldi tüüpideks: hinnatakse häire raskust ja kõige selgemaid jooni ning sõltuvale mustrile on kõige lähemal negatiivse afektiivsuse (ärevuse, ebakindluse) joon.
Kuidas see avaldub?
DSM-5-TR järgi on iseloomulikud tunnused, mis püsivad palju aastaid ja ilmnevad eri olukordades:
- Igapäevasteks otsusteks on vaja palju nõuandeid ja kinnitust
- Vastutus oluliste eluvaldkondade eest antakse teistele
- Raske on väljendada eriarvamust, sest kardetakse kaotada toetus
- Raske on midagi iseseisvalt alustada, sest ei usaldata iseennast
- Tehakse ebameeldivaid asju, et teised hoolitseksid
- Üksindus tekitab ebamugavust ja abitust
- Suhte lõppedes otsitakse kiiresti uut tuge
- Pidev hirm jääda üksi ja mitte toime tulla
Mille poolest erineb see emotsionaalsest sõltuvusest ja teistest seisunditest?
Emotsionaalne sõltuvus ja kaassõltuvus on populaarsed mõisted, mis kirjeldavad suhtemustrit, enamasti partneriga: enesetunne ja enesehinnang sõltuvad väga palju ühest inimesest. Need ei ole diagnoosid. Sõltuv isiksushäire on laiem: see ei hõlma üht suhet, vaid kogu eluviisi, alates igapäevastest otsustest kuni töö ja kodutoimetusteni, ning saadab inimest noorusest saati. Emotsionaalse sõltuvuse test küsib teie suhete kohta, see test aga pikaajalise, kõigis valdkondades avalduva vajaduse kohta teistele toetuda.
Sarnane võivad välja näha ka teised seisundid. Eraldusärevuse tuum on hirm, et lahkumineku korral juhtub õnnetus, mitte usaldamatus oma võimete vastu. Depressiooni või raske haiguse ajal võib inimene samuti teistele rohkem toetuda, kuid siis algab see koos haigusega. Kui aga elatakse kaua suhtes, kus teine kontrollib ja halvustab, on sõltuvus sageli vägivalla tagajärg, mitte isiksusejoon. Just seetõttu saab isiksushäiret hinnata ainult spetsialist, kes on teie eluloo põhjalikult läbi rääkinud.
Mis aitab?
Peamine ravi on psühhoteraapia. Selle eesmärk ei ole „inimestest võõrutada“, vaid kasvatada sisemist tuge: kognitiivne käitumisteraapia muudab järkjärguliste iseseisvate sammude abil veendumust „ma ei tule ise toime“, skeemiteraapia töötab selle veendumuse sügavate juurtega ja kehtestamisoskuste treening aitab öelda „ei“ ilma sidet kaotamata. Ravimid häiret ei ravi, kuid võivad aidata, kui kaasneb depressioon või ärevus.
Abi saamiseks võite pöörduda perearsti, psühhiaatri, psühholoogi või psühhoterapeudi poole. Isiksushäiret hindab spetsialist põhjaliku vestluse käigus, mõnikord struktureeritud intervjuu abil. Teadusuuringutes kasutatakse esmaseks kontrolliks lühikesi küsimustikke, kuid ka need näitavad ainult seda, kas tasub põhjalikumalt hinnata.
Korduma kippuvad küsimused
Kas see test suudab sõltuva isiksushäire kindlaks teha?
Ei. Test näitab, kas teie vastused sarnanevad sõltuva isiksushäire tunnustega. Isiksushäiret saab hinnata ainult psühhiaater või kliiniline psühholoog põhjaliku vestluse käigus, sest sarnane võivad välja näha depressioon, ärevus või elu kontrollivas suhtes.
Mille poolest erineb see test emotsionaalse sõltuvuse testist?
Emotsionaalse sõltuvuse test küsib selle kohta, mis toimub teie paarisuhtes. See test küsib pikaajalise, noorusest saati kestva vajaduse kohta, et teised otsustaksid ja hoolitseksid, ning see avaldub paljudes valdkondades: perekonnas, tööl, kodus. Võite teha mõlemad: ka tulemuste erinevus ütleb palju.
Kas seda saab ravida, kui olen selline olnud lapsepõlvest saati?
Jah. Isiksusejooned muutuvad aeglasemalt kui meeleolu, kuid muutuvad. Psühhoteraapias kasvab oskus otsustada, vastu vaielda ja üksi olla ning suhted muutuvad vajadusest valikuks.
Kas see tähendab, et olen nõrk?
Ei. Vajadus teistele toetuda on enamasti õpitud viis end turvaliselt tunda, kui iseseisvust kunagi ei julgustatud või see oli ohtlik. See ei ole iseloomuviga, vaid harjumus, mida saab samm-sammult muuta.
Kas minu vastuseid säilitatakse?
Ei. Kõik arvutused tehakse teie brauseris, vastuseid ei saadeta ega salvestata kuhugi.
Allikad ja metoodika
Testi koostas KõikTestid.ee toimetus, tuginedes allpool toodud allikatele. Kuidas me teste koostame ja hindame, lugege metoodika lehelt.
- American Psychiatric Association (2022). Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders, Fifth Edition, Text Revision (DSM-5-TR).
- Disney K. L. (2013). Dependent personality disorder: a critical review. Clinical Psychology Review, 33(8), 1184-1196.
- Bornstein R. F. (2012). Illuminating a neglected clinical issue: societal costs of interpersonal dependency and dependent personality disorder. Journal of Clinical Psychology, 68(7), 766-781.
- Volkert J., Gablonski T. C., Rabung S. (2018). Prevalence of personality disorders in the general adult population in Western countries: systematic review and meta-analysis. British Journal of Psychiatry, 213(6), 709-715.
- Bach B., First M. B. (2018). Application of the ICD-11 classification of personality disorders. BMC Psychiatry, 18(1), 351.
Aitäh! Teie arvamus aitab meil saiti paremaks teha.