Liigu sisu juurde
KõikTestid.ee
Vaimne tervis

Piiripealse isiksushäire test

Piiripealne isiksushäire (ingl borderline personality disorder, BPD) on emotsioonide reguleerimise häire: tunded süttivad kiiremini, tõusevad kõrgemale ja vaibuvad aeglasemalt kui enamikul inimestel, mis teeb tormiliseks suhted, enesehinnangu ja igapäevased otsused. See ei ole „halb iseloom“ ega haruldus: eri hinnangutel esineb see 1-2 protsendil inimestest ning ravis on viimastel aastakümnetel tehtud suuri edusamme.

Kaksteist meie enda koostatud küsimust põhinevad kliinilises sõeluuringus kasutataval MSI-BPD küsimustikul. Vastake „jah“ ainult siis, kui tunnus on teile omane püsivalt, pikema aja jooksul ja erinevates olukordades.

Jaga:
12 küsimust ~2 min. Tasuta

Alustage testi

Õigeid ega valesid vastuseid siin ei ole, seega vastake nii, nagu tegelikult on. Tulemust näete kohe.

Teie vastuseid ei saadeta ega salvestata kuskile, kõik toimub ainult teie brauseris.

Mis on piiripealne isiksushäire?

Tänapäeva psühholoogias mõistetakse piiripealset isiksushäiret eelkõige emotsioonide reguleerimise häirena. Uurija Marsha Linehani sõnul on selle häirega inimesed nagu need, kelle nahk on põletushaavadega kaetud: see, mis teistele on puudutus, on neile valu. Tundereaktsioon süttib kiiremini, on tugevam ja vaibub aeglasemalt, nii et elust saab pidev tormide ohjamine. Sellest tulenevad ka teised tunnused: tormilised suhted (sest lähedus tekitab nii armastust kui ka mahajätmise hirmu), impulsiivsed teod (sest need leevendavad korraks väljakannatamatuid tundeid), ebastabiilne minapilt ja tühjusetunne.

Oluline on eristada häiret häbimärgist: piiripealne isiksushäire ei ole „raske iseloom“, manipuleerimine ega kapriisid. See on seisund, millel on selged neurobioloogilised ja arengulised tegurid (sageli, kuigi mitte alati, on selle juured varajases traumas või keskkonnas, kus lapse tundeid ei tunnustatud), ja seda saab ravida. Häiret esineb ligikaudu 1-2 protsendil inimestest, vaimse tervise spetsialistide poole pöördujate seas aga tunduvalt sagedamini.

Üheksa tunnust ja miks testist ei piisa

Kliinilised kriteeriumid (DSM-5) kirjeldavad piiripealse isiksushäire üheksat tunnust: pingutused mahajätmise vältimiseks, ebastabiilsed ja intensiivsed suhted, identiteedihäire, kahjustav impulsiivsus, enesevigastamine või suitsidaalne käitumine, emotsionaalne ebastabiilsus, krooniline tühjusetunne, ohjeldamatu viha ning stressiga seotud lühiajalised paranoia või dissotsiatsiooni episoodid. Diagnoosiks on vaja vähemalt viit tunnust, mis on püsivad, alanud noores eas ja häirivad elu märkimisväärselt.

Just seetõttu ei saa ükski veebitest piiripealset isiksushäiret kinnitada ega välistada: iga üheksast tunnusest esineb eraldi ka tervetel inimestel rasketel perioodidel ja teiste seisunditega inimestel. Spetsialist ei piirdu vastustega „jah“ või „ei“, vaid hindab tunnuste sügavust, kestust, konteksti ja omavahelisi seoseid. Selle testi ülesanne on tagasihoidlikum ja ausam: aidata mõista, kas teie kogemused sarnanevad piiripealse isiksushäirega ja kas nende pärast tasub nõu pidada.

Millega piiripealset isiksushäiret kõige sagedamini segi aetakse?

Kõige sagedamini aetakse seda segi bipolaarse häirega, sest mõlemat kirjeldatakse sõnadega „meeleolukõikumised“. Erinev on rütm: bipolaarse häire episoodid kestavad nädalaid ja vahelduvad suuresti välistest sündmustest sõltumata, piiripealse isiksushäire korral aga kõiguvad tunded tundide jooksul ja peaaegu alati vastusena suhetes toimuvale (sõnum, pilk, kriitika). Teine sage segiajamine on ADHD-ga: impulsiivsus ja emotsionaalne ebastabiilsus on omased mõlemale ning mõnikord esinevad need seisundid koos.

Kolmas kattuvus on traumajärgse stressihäirega (PTSH), eriti kompleksse traumaga pärast pikaajalisi valusaid suhteid lapsepõlves: sümptomite loetelud on sarnased ning piir kompleksse PTSH ja piiripealse isiksushäire vahel on psühhiaatrias üks vaieldavamaid teemasid. Praktiline järeldus on lihtne: kui tunnete end ära mitmes kirjelduses, ei ole see põhjus paanikaks, vaid veel üks argument professionaalse hindamise kasuks, sest õigest vastusest sõltub ravitee. Enne vastuvõttu on kasulik mõelda läbi ka võimalikud traumakogemused.

Ravi ja prognoos: lootust on rohkem, kui arvate

Piiripealset isiksushäiret saatis kaua pessimistlik müüt „isiksust ei muuda“. Uuringud on selle ümber lükanud. Marsha Linehan lõi dialektilise käitumisteraapia (DBT): struktureeritud programmi, mis õpetab konkreetseid oskusi (emotsioonide reguleerimine, distressitaluvus, suhtlemisoskused, teadvelolek), ja sellest on saanud tugeva tõendusbaasiga kuldstandard. Tõhusad on ka mentaliseerimisel põhinev teraapia (MBT) ja teised spetsialiseeritud meetodid. Ravimid piiripealset isiksushäiret ei ravi, kuid neid määratakse mõnikord kaasuvate seisundite (depressioon, ärevus) korral.

Ka prognoos on parem, kui diagnoosi nimetus kõlab: pikaajalised jälgimisuuringud (näiteks Zanarini ja kolleegide omad) näitavad, et 10 aasta jooksul saavutab remissiooni valdav enamik patsientidest ja saavutatud remissioon enamasti püsib. Tee abini võib alata perearsti, psühhiaatri või psühholoogi juurest. Kõige raskem on tavaliselt esimene kõne ja selle saab teha juba täna.

Korduma kippuvad küsimused

Kas see test suudab piiripealse isiksushäire kindlaks teha?

Ei. Test on koostatud MSI-BPD põhjal ja mõeldud enda kontrollimiseks: see näitab, kas teie kogemused sarnanevad piiripealse isiksushäirega, kuid diagnoosi saab panna ainult psühhiaater või kliiniline psühholoog kliinilise hindamise käigus. Tunnused kattuvad bipolaarse häire, ADHD, PTSH ja depressiooniga, seega on enesediagnoos siin eriti ebausaldusväärne.

Mille poolest erineb piiripealne isiksushäire bipolaarsest häirest?

Rütmi ja põhjuse poolest. Bipolaarse häire meeleolufaasid kestavad nädalaid või kuid ja vahelduvad suuresti välistest sündmustest sõltumata, piiripealse isiksushäire korral aga kõiguvad tunded tundide jooksul ja reageerivad peaaegu alati suhetes toimuvale: kriitikale, tõrjumise märgile, konfliktile. Kuna ravi on põhimõtteliselt erinev, on nende seisundite eristamine spetsialisti töö.

Kas piiripealne isiksushäire on ravitav?

Prognoos on hea: pikaajalised uuringud näitavad, et 10 aasta jooksul saavutab remissiooni valdav enamik inimestest ja spetsialiseeritud teraapia (eriti DBT) vähendab märkimisväärselt sümptomeid ja enesevigastamise riski. „Paranemisest“ täpsem sõna on „õppimine“: inimene õpib reguleerima tundeid, mida varem sai ainult taluda, ja elab täisväärtuslikku elu.

Test näitas palju tunnuseid. Mida nüüd teha?

Pöörduge perearsti või psühhiaatri poole ja võtke testi tulemus kaasa vestluse alustamiseks. Kui teil on mõtteid enesevigastamisest, ärge oodake vastuvõttu: helistage 116 123 (iga päev kell 10-24) või ööpäevaringsele kriisiabi telefonile 116 006, vahetu ohu korral 112. Kriisid mööduvad ja abi toimib.

Kas minu vastuseid säilitatakse?

Ei. Kõik arvutused tehakse teie brauseris, vastuseid ei saadeta ega salvestata kuhugi. Tundlike küsimuste puhul on see eriti oluline.

Allikad ja metoodika

Testi koostas KõikTestid.ee toimetus, tuginedes allpool toodud allikatele. Kuidas me teste koostame ja hindame, lugege metoodika lehelt.

  • Zanarini M. C. jt (2003). A screening measure for BPD: The McLean Screening Instrument for Borderline Personality Disorder (MSI-BPD). Journal of Personality Disorders, 17(6).
  • Linehan M. M. (1993). Cognitive-Behavioral Treatment of Borderline Personality Disorder. Guilford Press.
  • Gunderson J. G. (2011). Borderline personality disorder. New England Journal of Medicine, 364(21).
  • Zanarini M. C. jt (2012). Attainment and stability of sustained symptomatic remission and recovery among patients with borderline personality disorder. American Journal of Psychiatry, 169(5).
Kas see test oli teile kasulik?