Hobusehirmu test
Hobusehirm (hipofoobia) on täiesti ratsionaalse päritoluga: hobune on suur, tugev ja kiire loom, kelle reaktsioone on asjatundmatul inimesel raske ette näha. Erinevalt paljudest foobiatest on sellel sageli tegelik alus: lapsepõlves hobuse seljast kukkumine, ehmatus hobuse äkilise liigutuse pärast või täiskasvanute hoiatused „ära mine tagant, lööb jalaga“.
Hirmuks muutub see siis, kui terve ettevaatlikkus kasvab paanikaks juba siis, kui näete hobust eemalt, või sunnib loobuma maakodus käimisest, külapidudest või lapse ratsatundide toetamisest. 10 küsimust aitavad hinnata teie hirmu tugevust.
Alustage testi
Õigeid ega valesid vastuseid siin ei ole, seega vastake nii, nagu tegelikult on. Tulemust näete kohe.
Teie vastuseid ei saadeta ega salvestata kuskile, kõik toimub ainult teie brauseris.
Teie varasemad tulemused selles testis
Tulemusi hoitakse ainult teie brauseris ja neid ei saadeta kuhugi. Kui kordate testi iga paari nädala tagant, näete, kuidas olukord muutub.
Kust hobusehirm tuleb?
Hipofoobial on enamasti üks kolmest allikast. Esimene on otsene kogemus: kukkumine, jalahoop, hammustus või lihtsalt hobuse äkiline liigutus, mis lapsepõlves ehmatas, sest lapsele tundub hobune kaks korda suurem. Teine on õpitud hirm täiskasvanute hoiatustest ja lugudest. Kolmas on tundmatuse hirm, kui linnainimesel lihtsalt puudub igasugune kogemus suurte loomadega ja aju märgib tundmatu jõu ohuks.
Tasub teada: hobune on saaklooma, mitte kiskja psüühikaga loom. Ta on ise kartlik ja on inimese vastu agressiivne äärmiselt harva, peaaegu alati ainult enesekaitseks või ehmununa. Enamik õnnetusi ei tulene hobuse vihast, vaid inimese vigadest: äkiline lähenemine tagant, järsud liigutused, toidu pakkumine ilma järelevalveta.
Hobuse keel: märgid, mis toovad tagasi ettearvatavuse
Hirmu vähendab kõige rohkem oskus looma lugeda, sest ettearvatav loom ei ole enam kaos:
- Ettepoole suunatud kõrvad tähendavad uudishimu ja tähelepanu; vastu pead surutud kõrvad on ainus tõsine hoiatus eemalduda
- Rahulik norskamine ja huultega mälumine on lõdvestumise, mitte viha märgid
- Hobune näeb peaaegu 360 kraadi ulatuses, kuid tal on pimeala otse saba taga: seepärast puudutab reegel „ära mine tagant“ ootamatust, mitte kurjust
- Jalgadega trampimine tähendab enamasti kärbseid või kannatamatust, mitte rünnakuks valmistumist
- Hobusele lähenetakse eest ja küljelt ning käsi sirutatakse nuusutamiseks: kui lasete tal end „lugeda“, langeb pinge mõlemal poolel
Kuidas hobusehirmust üle saada?
Loomafoobiad alluvad kokkupuutele kõige paremini ja hobuste puhul on siin trump: tallides on rahulikud, inimestega harjunud loomad ja treenerid, kes õpetavad käitumisreegleid. Astmed: hobuste vaatlemine aediku tagant kaugelt, aedikule lähenemine, rahuliku hobuse silitamine üle aia koos järelevalvajaga, olemine hobuse kõrval tallis, hobuse juhtimine päitsenööri pidi, ja ainult soovijatele: ratsutamine koos treeneriga. Enamikule inimestele piisab täielikuks rahuks keskmistest astmetest, ratsutama ei pea.
Kui hirmu juur on vana trauma (kukkumine), lubage endale see kõigepealt sõnastada ja ärge kiirustage: kokkupuude toimib ka siin, ainult astmeid läbitakse aeglasemalt. Sarnased testid: koerahirm (sama looma ettearvatavuse teema), megalofoobia (kui hirmutab just suurus) ja kassihirm.
Korduma kippuvad küsimused
Kas hobusehirm on levinud? Häbenen seda ja tunnen end imelikult.
Levinum, kui arvate: linnastunud põlvkondadel peaaegu puudub kogemus suurte loomadega, seega on ettevaatlikkus hobuse juures pigem norm kui erand. Häbeneda pole midagi: austus poole tonni kaaluva looma vastu on terve instinkt, küsimus on ainult selles, kas see segab elamist.
Lapsena kukkusin hobuse seljast ega ole sinna enam läinud. Kas tagasitee on veel võimalik?
Jah, ja selliseid lugusid on tallides palju. Oluline on minna tagasi astmete kaupa, mitte hüppega: alustada olemisest hobuse kõrval ilma ratsutamise eesmärgita, seejärel hobuse juhtimine ja alles siis sadul koos treeneriga rahulikul platsil. Keha kirjutab vana ehmatuse üle uute turvaliste kogemuste kaudu.
Ma ei karda ratsutamist, vaid hobuse lähedust ennast. Kas see test sobib mulle?
Jah: hipofoobia on enamasti just läheduse, mitte ratsutamise hirm. Ratsutamine on vaid redeli kõrgeim aste, mille poole ei pea püüdlema. Kui teie eesmärk on maakodus rahulikult hobust silitada või toetada last tema ratsatundides, lõpeb redel tunduvalt madalamal.
Kas mu vastuseid salvestatakse?
Ei. Kõik arvutused toimuvad teie brauseris, vastuseid ei saadeta kuhugi ega salvestata.
Allikad ja metoodika
Testi koostas KõikTestid.ee toimetus, tuginedes allpool toodud allikatele. Kuidas me teste koostame ja hindame, lugege metoodika lehelt.
- American Psychiatric Association (2013). Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders, 5th ed. Specific Phobia.
- Öst L.-G. (1989). One-session treatment for specific phobias. Behaviour Research and Therapy.
- NHS. Phobias: overview, symptoms and treatment.
Aitäh! Teie arvamus aitab meil saiti paremaks teha.