„Mul on natuke OCD-d, mulle meeldib, kui kõik on omal kohal.“ See lause kõlab süütult, kuid inimesele, kes võitleb kolm tundi päevas pealetükkivate mõtetega lähedaste surmast, kõlab see umbes nagu „olen natuke diabeetik, armastan maiustusi“. OKH on üks kõige rohkem müütidega ümbritsetud psüühikahäireid, nii et vaatame müüdid ükshaaval läbi.
Müüt nr 1: „OKH on korra ja puhtuse armastus“
Tõde: OKH-l pole eelistustega midagi pistmist, sest see on ärevusest juhitud kannatus. Erinevus on põhimõtteline: korraarmastaja seab raamatud ritta, sest see on talle meeldiv, aga OKH-ga inimene teeb rituaale, sest muidu uputab teda talumatu ärevus. Mõnu pole seal grammigi, on vaid lühike kergendus enne järgmist ringi. Muide, suurel osal OKH-ga inimestest ei ole üldse korraga seotud sümptomeid, sest nende sundmõtted keerlevad hoopis muude asjade ümber.
Piiri aitavad tõmmata kolm küsimust. Kas see võtab palju aega (tund päevas või rohkem)? Kas see tekitab kannatust? Kas see segab elamist? „Mulle meeldib kord“ ei vasta ühelegi neist. Objektiivsemalt aitab ennast hinnata OKH test.
Müüt nr 2: „OKH tähendab käte pesemist ja kontrollimist“
Tõde: pesemine ja kontrollimine on vaid kaks kõige nähtavamat vormi. OKH-l on palju nägusid ja osa neist on täiesti nähtamatud:
- Kahjustamisega seotud sundmõtted: pealetükkivad mõtted kogemata või meelega endale või lähedastele haiget teha („aga kui ma lükkan kellegi rongi alla?“). Need on piinavad just seetõttu, et inimesele endale on need kohutavad.
- „Keelatud“ mõtted: soovimatud seksuaalse või pühaduseteotusliku sisuga kujutluspildid. See on teema, millest häbi tõttu vaikitakse aastakümneid.
- Suhte-OKH: lõputu kontrollimine „kas ma ikka armastan oma partnerit? kas ta on see õige?“ koos sundliku tunnete analüüsimisega.
- Sümmeetria ja „õigsuse“ tunne: tegevusi tuleb korrata seni, kuni tekib tunne, et on „nii, nagu peab“.
- Puhtalt mõttelised sundtegevused: loendamine, fraaside kordamine, mõtteline „tühistamine“. Väljastpoolt istub inimene lihtsalt paigal, aga sees käib kurnav töö.
Kõigi vormide tuum on sama: pealetükkiv mõte (obsessioon) tekitab ärevust, ärevus sunnib tegema tegevust või mõttelist rituaali selle vaigistamiseks (kompulsioon), rituaal annab lühikese kergenduse ja mõte tuleb tagasi tugevamana.
Müüt nr 3: „Pealetükkivad mõtted näitavad, milline inimene tegelikult on“
Tõde, ja see on selle artikli kõige olulisem sõnum: asi on vastupidi. Pealetükkivad mõtted ründavad seda, mis on inimesele kõige kallim: armastavat ema piinavad kujutluspildid lapsele haiget tegemisest, usklikku pühaduseteotus ja leebet inimest vägivallastseenid. OKH parasiteerib just väärtustel, sest mõte piinab seetõttu, et see on inimesele vastuvõetamatu. Uuringud näitavad, et kummalisi ja soovimatuid mõtteid on aeg-ajalt peaaegu kõigil. Erinevus on selles, et enamik laseb neil mööduda nagu müral, OKH puhul aga mõte „jääb külge“, sest inimene peab seda ohtlikuks ja hakkab sellega võitlema.
Praktiline järeldus: OKH-ga inimesed oma pealetükkivaid mõtteid ellu ei vii, sest nemad on viimased inimesed maailmas, kes seda teeksid. Häbi tõttu varjavad nad aga oma mõtteid sageli isegi spetsialistide eest ega saa aastaid abi, mis on tegelikult olemas.
Müüt nr 4: „Piisab tahtejõust, lihtsalt ära mõtle“
Tõde: mõtete mahasurumine toimib vastupidi. Klassikaline katse: proovige minut aega mitte mõelda jääkarule ja jääkarust saab teie mõtete ainus sisu. Mida jõulisemalt mõtet eemale tõrjutakse, seda sagedamini see naaseb, ja mida rohkem rituaale selle „neutraliseerimiseks“, seda tähtsamaks muutub see aju jaoks. Seepärast ei aita lähedaste nõuanded „lihtsalt ära pööra tähelepanu“ või „võta end kokku“, vaid süvendavad ka süütunnet („kõik saavad hakkama, mina mitte“).
Toimib vastupidine liigutus ja see on ravi alus: lasta mõttel olla ilma rituaali tegemata ning kogeda ise, et ärevus vaibub iseenesest ja katastroofi ei juhtu.
Müüt nr 5: „OKH ei ole ravitav, selline iseloom“
Tõde: OKH ei ole iseloom, vaid üks kõige paremini ravitavaid ärevusspektri häireid. Kuldstandard on eksponeerimine koos reaktsiooni vältimisega (ERP): koos terapeudiga puututakse järk-järgult kokku hirmuga (eksponeerimine) ja õpitakse rituaali mitte tegema (reaktsiooni vältimine). Ärevuslaine, mis rituaali ei saa, vaibub mõnekümne minuti jooksul iseenesest ja aju õpib vähehaaval ümber. ERP tõhusust kinnitavad kümned uuringud ning raskematel juhtudel kombineeritakse seda ravimitega (SSRI-d, OKH puhul suuremates annustes ja pikemalt kui depressiooni korral), ja see kombinatsioon aitab enamikku.
Tee diagnoosini võtab kahjuks endiselt keskmiselt palju aastaid, peamiselt just nende müütide tõttu: inimesed ei tea, et nende kannatusel on nimi, või häbenevad selle sisu. Kui tunnete end ära, on OKH test hea esimene samm, ning perearsti, psühhiaatri või kliinilise psühholoogi juures küsige just ERP kohta. Kuna OKH-ga kaasnevad sageli ka muud seisundid, tasub teha ka ärevuse ja depressiooni test.
Kokkuvõtteks: miks sõnad on olulised
„Mul on nii OCD“ tundub igapäevakeeles pisiasjana, kuid teeb kaks halba asja: haigetele inimestele ütleb see „sinu haigus on nali korralikkuse üle“ ja ühiskonnale maalib vale pildi, mille tõttu jääb tõeline OKH märkamata („mul ei saa olla OKH-d, mul on ju kodus segadus“). Täpsemad sõnad ei ole keelepolitsei, vaid päris panus sellesse, et inimene, kes on kümme aastat vaikselt oma mõtetega võidelnud, saaks lõpuks teada: sellel on nimi, see on sage ja see on ravitav.
See artikkel on hariva eesmärgiga ega asenda arsti konsultatsiooni.
Allikad: International OCD Foundation, myths about OCD; Rachman S., de Silva P. (1978). Abnormal and normal obsessions. Behaviour Research and Therapy; Wegner D. M. jt (1987). Paradoxical effects of thought suppression. Journal of Personality and Social Psychology; NICE ravijuhis CG31.