Liigu sisu juurde
KõikTestid.ee
Foobiad ja hirmud

Trüpofoobia test

Trüpofoobia on tugev negatiivne reaktsioon tihedatele aukude, kannude või mügarate mustritele: kärjekannudele, lootose seemnekupardele, käsnadele, mullišokolaadile, nahapooridele. Huvitav on see, et enamasti ei ole see klassikaline hirm, vaid intensiivne vastikus koos judinatega: kananahk, sügelus, iiveldus, soov pilk kõrvale pöörata. Nähtus sai kuulsaks internetis (vanades foobiate kataloogides seda üldse ei ole), kuid teadus uurib seda tõsiselt.

10 küsimust aitavad hinnata, kui tugev on teie reaktsioon ja kas see piirab igapäevaelu. Testis endas hirmutavaid pilte ei ole, ainult küsimused.

Jaga:
10 küsimust ~2 min. Tasuta

Alustage testi

Õigeid ega valesid vastuseid siin ei ole, seega vastake nii, nagu tegelikult on. Tulemust näete kohe.

Teie vastuseid ei saadeta ega salvestata kuskile, kõik toimub ainult teie brauseris.

Mis on trüpofoobia?

Trüpofoobia (kr „trypa“ tähendab auku) on reaktsioon tihedatele väikeste aukude või kühmude mustritele. Ametlikesse diagnooside loenditesse seda lisatud ei ole, kuid uuringuid selle kohta on tulnud juurde alates 2013. aastast, kui teadlased Geoff Cole ja Arnold Wilkins avaldasid esimese tõsise analüüsi. Hinnanguliselt on märgatav reaktsioon sellistele mustritele ligikaudu 10-15 protsendil inimestest, naistel veidi sagedamini. Reaktsioonide ulatus on lai: kergest ebamugavusest kuni tugeva vastikuseni koos kehaliste sümptomitega.

Klassikalistest foobiatest erineb trüpofoobia oma sisu poolest: domineerib mitte hirmusüsteem („see on mulle ohtlik“), vaid vastikussüsteem („see on nakatunud, ebapuhas“). Just seepärast ei reageeri keha mitte niivõrd südamepekslemise, kuivõrd kananaha, sügeluse ja iiveldusega. See erinevus on oluline ka toimetulekuks: vastikusreaktsioonid nõrgenevad aeglasemalt kui hirm, kuid nende puhul kehtib sama reegel, järkjärguline ja kontrollitud harjumine.

Miks aju aukudele nii reageerib?

Teadlased kaaluvad kahte peamist hüpoteesi. Esimene: tihedad mustrid meenutavad visuaalselt ohtlike loomade tähiseid, sest mõne mürgise mao, kaheksajala või putuka mustritel on sarnased matemaatilised omadused (kõrge kontrast keskmistel ruumilistel sagedustel) ja aju reageerib sellele „ohuallkirjale“ automaatselt. Teine, praegu paremini toetatud: mustrid meenutavad nahahaiguste, parasiitide ja lagunemise tunnuseid, mistõttu lülitub sisse evolutsiooniline haiguste vältimise süsteem, mille keel ongi iiveldus, sügelus ja soov eemale tõmbuda.

Mõlemad hüpoteesid selgitavad, miks reaktsioon on nii „kehaline“ ja miks seda ei saa loogikaga välja lülitada: see on vana automaatne kaitsesüsteem, mis käivitub enne teadlikku mõtet. Huvitav detail: uuringutes hindavad isegi trüpofoobiata inimesed selliseid pilte ebameeldivaks ja vaatavad neid lühemalt, erineb ainult reaktsiooni tugevus.

Internet: miks trüpofoobia „nakkab“?

Trüpofoobia on internetinähtus kahes mõttes. Esiteks mõtles termini 2005. aastal välja internetikogukond, mitte teadlased. Teiseks levitab internet seda aktiivselt: viraalsed „trüpofoobia testid“ spetsiaalselt vastikute kollaažidega (sageli fotomontaažid, kus kärjemuster on paigutatud nahale) tekitavad tugeva esmase reaktsiooni, mis hiljem üldistub igapäevastele esemetele. Osa inimesi „saabki teada“ oma trüpofoobiast just sellise sisu kaudu.

Siit praktiline reegel: ärge testige end meelega šokeerivate piltidega. Tahtlik kokkupuude äärmuslike kollaažidega ei ole kokkupuuteteraapia, vaid tundlikumaks muutumine: reaktsioon mitte ei nõrgene, vaid tugevneb, sest pildid on valitud maksimaalse mõju jaoks ja neid vaadatakse pinges. Päris kokkupuude toimib vastupidi: kõige leebematest looduslikest piltidest (kärg eemalt, leiva poorid), lühidalt, lõdvestunult ja kontroll enda käes.

Mida teha, kui reaktsioon on tugev?

Kui trüpofoobia tekitab vaid aeg-ajalt judinaid, ei ole vaja midagi ravida: see on tundlikkuse normaalne variant, nagu ka see, kui mõned helid ei meeldi. Tegutseda tasub siis, kui tekib vältimine (toidud, esemed, sisu, tegevused) või kui ootamatud pildid löövad pikaks ajaks rööpast välja. Eneseabi tee: järkjärguline kokkupuude kõige nõrgematest looduslikest piltidest, lühikeste seanssidena koos aeglase väljahingamisega; eesmärk ei ole „mitte midagi enam tunda“, vaid et reaktsioon muutuks kontrollitavaks ja lühikeseks.

Kui reaktsioonid on intensiivsed, laienevad üha uutele objektidele või piiravad tugevalt igapäevaelu, aitab kognitiiv-käitumisteraapia spetsialist: vastikusel põhinevatel foobiatel (nagu ka oksendamishirmul või mikroobihirmul) on oma töövõtted. Kui aga märkate, et teid üldse kergesti „haaravad“ intensiivsed sisemised reaktsioonid ärritajatele, tasub vaadata ka tundlikkuse (HSP) testi: suurem sensoorne tundlikkus ja trüpofoobia käivad sageli koos.

Korduma kippuvad küsimused

Kas trüpofoobia on päris foobia?

Ametlikes diagnooside loendites seda ei ole, kuid nähtus on päris ja seda uuritakse: inimestel tekivad selliste mustrite peale mõõdetavad füsioloogilised reaktsioonid. Tehniliselt vastab see sagedamini tugevale vastikusreaktsioonile kui klassikalisele hirmule. Diagnoosi puudumine ei muuda olemust: kui reaktsioon piirab elu, saab ja tasub sellega töötada samade meetoditega nagu foobiatega.

Miks mul on vastik, aga mitte hirmus? Kas see on ikkagi trüpofoobia?

Jah, see on isegi kõige tüüpilisem vorm: uuringutes kirjeldab enamik trüpofoobiaga inimesi oma reaktsiooni iivelduse, sügeluse ja judinatena, mitte hirmuna. See eristab trüpofoobiat enamikust foobiatest ja selgitab kehalisi sümptomeid: vastikussüsteem valmistab keha ette mitte põgenema, vaid „mitte puudutama ja end puhastama“.

Kas tasub trüpofoobia pilte vaadata, et end „karastada“?

Mitte sellisel kujul, nagu need internetis levivad: viraalsed kollaažid on meelega võimendatud ja kontrollimatu šokk süvendab reaktsiooni. Kui soovite harjutada, tehke seda nagu päris kokkupuudet: alustage kõige leebematest looduslikest piltidest, vaadake lühidalt ja lõdvestunult, lõpetage siis, kui reaktsioon on vaibunud, ning alles siis liikuge edasi. Tugeva reaktsiooni korral on parem teha seda koos spetsialistiga.

Kas mu vastuseid salvestatakse?

Ei. Kõik arvutused toimuvad teie brauseris, vastuseid ei saadeta kuhugi ega salvestata.

Allikad ja metoodika

Testi koostas KõikTestid.ee toimetus, tuginedes allpool toodud allikatele. Kuidas me teste koostame ja hindame, lugege metoodika lehelt.

Kas see test oli teile kasulik?